Täna koolist koju tulema hakates oli nii ilus ilm, et kahju oli kohe bussi peale astuda. Mõte jala tulla käis ka peast läbi, aga teekond kulgeb mööda suurt teed, kus pole isegi kõnniteid, seega kannatasin selle bussisõidu ära. Koju tulles mõtlesin hea üürnik olla ja meie koera hakatis jalutama viia. Ma vist siin pole temast kirjutanud, aga midagi koera sarnast meil siin elab jah :

Koera sarnast selle pärast et:
1) ta ei haugu kunagi
2) Marili ütles kohe esimesel päeval ära, et see ei ole koer, sest ta kass pidi ka suurem olema
3) ma pole ise ka taskukoerte fänn

Aga no ma ei oleks uskunud, et ühel koeral peale 5 min jalutuskäiku kops koos on. Ta ikka jonnis korralikult mulle vastu alguses, teki kukerpalle keset teed ja muud trikke, õnneks varsti ta eksis ära ja ei saanud enam aru kas lähme kodu poole või kaugemale. Järgmised pool tundi möödusid tal sügavalt hingeldades..
Vale jalutuskäigu kaaslase valisin endale veits, aga ma tõesti tahtsin ilusa ilma puhul natuke ümbrusega tutvuda :D. Jooksma selle putukaga minna pole mõtet, see on selge, ka kiirkõndi tegema mitte.
Tagasi tulles märkasin veel, et korteriomaniku autol olid udutuled põlema jäänud, neid kustutama hakates hakkas tuledelülitist suitsu tulema. Vanad Chryslerid ja nende lülitid..(Tervitused õemehele)
Aga tundub, et ta on suht külma kõhuga tüüp, saime tuled kustu ja läksime päevaga edasi :D Ma olin veits rohkem paanikas kui Audi salong viimati suitsu täis oli.
Mõnusalt roheline on siin küll:

Ja nüüd homseks portugali keelset presentatsiooni tegema, AJEE, seda ma koguaeg oodanud olengi.