Saab ka lõpuks kooliaasta lõpetatuks lugeda. Öösel kell 2 valmis meie robot ja kell 10 tuli see juba üle anda, lennutesti ma teha ei julgenud enne kui juhendajate silme all. Seal küttis see ka hooga esimesse lauda ja 1 tiib murdus pooleks peale poole sekundist "õhulendu". Seega lennuvõimet me ei saavutanud, aga ma olen siiski uhke, et see asi üldse valmis ja toimima sai, suht üksinda sai see tegelikult ehitatud kui aus olla, teised grupiliikmed on mehaanikast väga kauged..
Esimene test igaks juhuks poole pinge ja kiirusega juhuks kui pilpaid lendama hakkab..

Üle ta selle elas ja sama ka 2,5x suuremate pööretega.

Kogu kupatusest ka 1 video ja paar pilti. Välimus pole suurem asi aga kodused vahendid ja viimase minuti lahendused ei võimaldanud paremat.

 Sellisena siis täna lõpetuseks kogu tehtu üle tuli anda: Prototüüp, raport prinditud kujul ja plaatidel video ning uuesti kogu materjalid (poster, flaier, raport, materjalide nimekiri, kasutusjuhend jne)

Video siis grupikaaslase poolt tehtud, peaks andma lihtsalt ülevaate meie viimasest neljast-viiest kuust siin ja olema ka projektiga seotud, kahjuks oli tähtaeg nii vara videol, et ehitusprotsessist on enamik puudu sealt.

Hea tunne, et kõik tehtud on, aga natuke kahju ka, et juba lahkuma peab siit, mõnus no worries elu on erasmusega ikka tegelikult. Või tundsin mina ennast selles kõiges liiga vabalt lihtsalt..

Kohvrid on peaaegu koos ja nipi-napi kaalu piires, varsti magama ja 8h pärast peabki sammud lennuka poole seadma, et Eesti "suve" kaema minna.

Lõpetuseks väike disko ka mis ükspäev rattaga kooli vändates tee peale jäi:

Teisipäeva õhtul tuli Andra jutuga, et sõidab perekondlikel põhjustel homme koju. Niiet üksi ma siin alles olengi, pole just kõige huvitavam peaks mainima. Ühtlasi tähendab see ka seda, et trip koju tuleb üksinda läbi teha. Suur suvi on selleks korraks jälle möödas ja randa ilmselt siin enam ei jõuagi, järgmine nädal tõotab üsna tihe ka tulema. See nv oli muidu plaanis tsikkel rentida ja viimast korda ümbruskonda veel avastama minna aga ilm vussis need plaanid ka ära.
Neljapäeval oli siis see kaua kardetud presentatsioon, juhendajad muidugi leidsid materjali vingumiseks piisavalt (nagu alati ) ja järgmiseks neljapäevaks tuleb need kohad üle käia paberitöös. Lisaks tulevad esmasp ja kolmap ilmselt pikad töökojas tegutsemise päevad. Teisip tuleb lihtsalt magamise päev, sest esmaspäeva õhtul on kaua oodatud Sao Joao (ehk siis Jaani) pidustused.
Täna käisin vist reaalselt esimest korda shoppamas siin oleku jooksul, "suure" ostu puhul sain kingituseks Porto salli ja pisikese lõhna.

Okei tegelt seda ikka shoppamiseks ei saa nimetada, ma käisin ühes ainsas poes aga tõesti leidsin sealt mitu sobivat särki. Müüja ka muidugi ülimuhe mees, inglise keelt väga hästi ei osanud, niiet kasutasime mõlemalt keelt vaheldumisi, tema õpetas mulle portugali keelt ja mina talle inglise keelt. Muhedatest inimestest siin hakkan ma küll puudust tundma. See abivalmidus, viisakus ja kõik..

Eile kohmerdasin bussi peale oma 7me (ausalt) toidukotiga, läks mõni sekund aega enne kui käe kõigist "aasadest" läbi suutsin ajada, buss oli selle aja peale juba ees ja uksed lahti jõudnud teha. Üks tore taadu oli igatahes juba kätt ulatamas, juhuks kui ma selle kotilaadungiga toime ei tule. Toredad tujutõstjad on sellised asjad alati, eriti kui abistajaks on pensionär, mina peaks ju teda abistama pigem..

Ma tean, et räägitakse jõulutundest, või näiteks selle puudumisest kui lund maas ei ole. Mulle tundub, et on olemas ka jaanitunne, kunagi varem pole ma sellest puudust tundnud, aga praegu ei viita küll mitte üks asi mulle lähenevast jaanipäevast. Välja arvatud need kadestama panevad trippide pildid Facebookis...

Üks päev oli bussikas oodates igav ja googeldasin kui palju inimesi siin linnas üldse elab. Ausalt öeldes läksid silmad väga suureks kui nägin, et Portos elab ainult 200 tuhat inimest. Aga siin tulebki nüüd see imelik geograafiline jaotus mängu, sest tegelikult ei ela mina ka ju Portos. Siin liikudes aru ei saa, et see hiiglaslik urban area kui selline koosneb tegelikult mitmest erinevast linnast, aga jah kogu linnastunud alas on kokku 1,3 miljonit inimest, mis juba on midagi. 

Oma mõtetes juba suht liigun kodu poole vist, täna tegin viimase suurpuhastuse siin, tsiklile ja autole peaks kindlustuse ära tegema, eesti numbri aktiveerima, kohvrid peaks lähipäevil korraks proovi mõttes kokku pakkima ja ära kaaluma, et halbu üllatusi ei tuleks. Isegi reede hommikuse bussi kellaaeg on juba välja vaadatud :D

Juhuu kui nüüd homme veel mootor ka kohale jõuaks olekski kõik materjalid olemas. Saab selle linnu lõpuks kokku panna ja parimal juhul korraks lendugi tõsta :D
Täna kui jälle järjekordsetele saabunud juppidele kooli järgi läksin tuli seesama õppejõud kellega kohtuma pidin kooliukse peal vastu, küsin siis et kauaks minek või millal tagasi?
Vastuseks tuleb, et oled sa sakslane? Ei ole. "Aaa, siis sul veab, siis ma tulen varsti. Vastasel juhul ma ei tulekski". Lugu oli siis selles, et Portugal oli just sakslastelt haledalt 4:0 peksa saanud jalkas :D
Aga no ma endiselt ei jõua portugallaste huumorimeelt ära imestada...
Randa on muidu vinge teema ehitatud meistrikate tarbeks:

Päris raju kuumus on siin viimased 5 päeva valitsenud. Ühtlasi oli täna ka 5es päev järjest rannas käia, sellist maratoni pole mul omateada kunagi varem olnud. Ilmade poolest võiks see maraton jätkuda, aga järgmised 2 päeva mööduvad ilmselt töökojas robotit kokku pannes. Nüüd juba vaikselt hakkab kuumusega harjuma, aga toas on ikka ebameeldiv. Niikui päike rõdule enam ei paista möödub enamik aega seal, ilma särgita kesköösel kooli asju teha on täiesti okei nähtus. Eriti "okei" oli laupäeva õhtu kui poole viieni hommikul läks, sest raporti tähtaeg oli laupäev, kuigi jah teoreetiliselt läks asi pühapäeva hommikusse.

Õhtul magama minek on fun, riided seljast ja lihtsalt siruli voodisse teki peale, käed ja jalad nii laiali kui võimalik, et õhk läbi käiks. Lisaks olen täheldanud et kuumusega on selili "jahedam" olla kui kõhuli, kus on loogika ?

Eile õhtul olin  pannkoogi taldrik käes hooga rõdu poole teel, et hingata oleks midagi, (kokkamine on tõesti viimane asi mida praeguse kuumusega teha tahaks) aga viimasel hetkel tabasin väikse varbaga meie "jõuka" kangi. Polegi vist kunagi niimoodi varvast ära löönud, et sõna otseses mõttes liha lapendab küljes. 

Sidet muidugi leida ei suutnud, plaastrid ikka oli õnneks keegi jaanuaris kohvrisse sokutanud. Aga trenn sai täna ilma valudeta tehtud ja loodetavasti saab homme ka. See oli muidu mu esimene mõte peale seda kui pauk ära käis. "mine pekki kas ma ikka homme trenni saan minna " :D

Tahtsin veel rääkida meie ülikoolilinnakus asuvast robootikamajast. Või täpsemalt sellest kui tüütu putukas ma seal olen. Ma olen avastanud enda jaoks selle kui täieliku help centeri, uskumatult raske on elada ilma tööriistadeta ja muu garaazist leitava kraamita. Logiseb rattal jälle midagi või tahab kett õlitamist, siiani olen ma enamjaolt sealt ainult vahendeid või tööriistu laenanud, ehk siis pole reaalselt kellegi aega metsikult kulutanud. Täna läksin sinna 3 akuga, mida pingeid oleks vaja mõõta ja seejärel laadida. Ilmselgelt ei sobinud nende pistikud laadijatega ja tuli üleminekuid ehitama hakata. Täna kui meie komponendid kätte sain ja nende miniatuursust nägin oli ka ilmselge, et ise nende jootmisega hakkama ei saa. Tuleb jälle sinna minna nende aega kulutama. Kõik kutid kes seal on, on ise üliõpilased ja suure tõenäosusega teevad seal oma lõputöid vms, nad on küll tohutult abivalmid aga jube halb tunne on ikka sinna jälle abi paluma minnes.

Homme lahkub siit majast esimene eestlane Eesti poole, 2 tükki peavad veel 10 päeva kannatama..

Asjaajamine jätab ikka tõsiselt soovida siin. Saime oma vajalike materjalide nimekirja valmis mai esimestel päevadel ja saatsime juhendajatele laiali kui lõpliku nimekirja(olime selle koos juhendajatega üle vaadanud ja kõik sobis). 2 või 3 nädalat hiljem teatasid nad meile, et nad saavad meile sealt tellida ainult 2 toodet (kokku 10 ringis) kuna teised ei asu Portugalis ja kool saab osta ainult kohalikelt firmadelt. Üks juhendajatest pakkus välja variandi, et ta uurib ehk sõbra firma saab need ära tellida ja siis omakorda koolile maha müüa, nagu vahendaja või nii.
Möödus jälle nädal, koos mingite imelike vastustega, ala et ta pole mu mailile veel vastanud jne. No halloo, võta telefon kätte ja helista, sõber pidi olema ju. Lõpuks tuli ka sealt negatiivne vastus, et ei sõber ikka ei saa aidata. No sitt sõber sul siis. Lõpuks vaadati meile nõutute nägudega otsa nagu me peaks oma raha eest neid asju muretsema hakkama ja nemad ei saa aidata. Me isegi peaaegu hakkasime seda tegema, aga siis selgus et ühel saitidest saab ainult dollarites maksta ja keegi ei tahtnud seda teha. Kes arvas et seal on mingi hiigel konverteerimistasu, kes väitis et dollarid tuleb enne arvele panna jms. Jätsime asja pooleli ja hakkasime omal käel firmat otsima, kes need asjad ära telliks. Esimene elektroonikapood kuhu läksime tõstis samuti käed üles, et tema ei saa dollaritega kuidagi aidata. Üks mudelismi pood on valmis aitama, aga seal lihtsalt kiired ajad + mingid nõmedad probleemid NIF numbriga (mingi maksunduse asi siin riigis). Veidra ideena torkas pähe sinna spordipoodi minna, mis pesapalli ja ameerika jalgpalli varustust müüb, sest nemad peavad ju ometi dollarites maksma saama. Kohal olnud kutt lubas oma partneriga konsulteerida ja ühendust võtta laupäeva hommikul, mida ilmselgelt ei juhtunud. Seega ma ei tea mis saab, ja väga ei põe ka, sest meie oleme kõik teinud, et probleemile lahendust leida, mida aga ei saa kooli kohta öelda. Nendel oleks selle vahendaja leidmine KORDADES lihtsam, arvestades keelebarjääri ja et me vahest suhtleme poemüüjatega sõna otseses mõttes läbi google translate. Tema kirjutab sinna portugali keeles ja meie sinna inglise keeles vastu.
Vahepeal peal veel paluti meil tagasisidet kirjutada kogu selle projekti ja korralduse kohta, no praegu vist ei ole parim hetk selleks, peale viimast kaitsmist võiks natuke arvamust avaldada küll...
Täielik tsirkus, tegelikult tahaks juba sinna Barcelona lennukile istuda..

Sissekanded siia hakkavad vist edaspidi päris harvaks jääma. Ma ei teagi kas siin pole enam uut ja huvitavat avastada, olen ma kõigega juba harjunud..aga millegi pärast ei ole enam neid asju mida siin jagada tahaks hirmsasti. Eks kool hakkab ka peale suruma ja trilli-tralli asemel tuleb nüüd ennast kokku võtta, et selle projektiga lõpuks ikka maha saaks. See nv on vägagi koolilainel möödunud..
Aeg on lennanud ja kohe kohe hakkavad lugema siin viimase kuu jagu päevi. Eks Eesti igatsust ikka on omajagu, aga samas tean, et mul ei lähe Eestis kaua, et uuesti neid aegu siin taga igatsema hakata.
Sellist vaba aja kogust, mida ma siin naudin, ei pruugi üldse enne pensionipõlve tulla :D Kodumaal tagasi olles uinun ma ilmselt igaõhtu mõttega, et miks selles ööpäevas ainult 24 h on.
8h tööl, peale seda trenn, õhtul parimal juhul väike ring kahel rattal, kui sellekski enam viitsimist on. Sügisel algavast kooli ja töö kombineerimisest ma ei taha mõeldagi :D
Ühesõnaga, viimast kuud siin kavatsen ma nautida nagu eelmisigi, lihtsalt seda, et unetunnid on stabiilselt 8+, kogu päeva graafik on enda teha ja järjestada ning tänaval saab vabalt ilma prillide ja läätsedeta ringi käia, kartmata, et mõnda tuttavat ära ei tunne, sest nende otsa siin naljalt ei satu :D
Kauemaks tahaks siia jääda vast seepärast, et portugali keel ei ole tegelikult üldse ulmeline ja ma tõesti tahaks selle selgeks saada. Ma olen vist koguaeg unistanud, et ma vähemalt kolme keelt valdaks suhtlustasemel. Eesti ja Inglise keelt oskavad kõik mu sõbrad, see on juba igav kombinatsioon. Vene keele selgeks saamiseks peaks ma kas:
A) läbi tegema analoogse kogemuse Venemaal
B) sattuma tööle vene keelsesse seltskonda
C) keelata vanematel minuga kodus emakeelse suhtlemise
See viimane variant võiks isegi pika peale tulemust anda ma kujutan ette, esimest kaks on vähem tõenäolised.
Aga siin elades ma tunnen, et minu puupea jaoks on selles keskkonnas elamine ainus viis keel selgeks saada.
Kõik mu ümber on Portugali keeles. Oh seda õnne kui millestki aru saan, kui ei saa avan telefonis Google Translate ja toksin sisse. Ilmselt peale 7ndat või 8ndat sama sõna sisestamist hakkab lõpuks see meenuma ka juba :D
Toidutalumatuse/allergiaga on ka siin vist lihtsam natuke kui Eestis, pakenditel on levinud allergeenid enamikel juhtudest eraldi välja toodud, tihti lausa rasvases kirjas. Kuigi jah, "saia elustiil" on ikka julm siin, pole ime, et paljud teised juba praegu talvekasukat kasvatavad. Kahjuks või õnneks jääb minu poolt isegi rahvusroog Francesinha proovimata:

Õnneks siis selle pärast, et väga paljudele see ei meeldi (eriti eestlastele mingile põhjusel:D) ja osad on isegi halva enesetunde üle kurtnud peale selle söömist :D

Ma väga täpselt ei teagi mis seal sees on, aga ma tean täpselt, et mina seda niikuinii süüa ei saa. Sai, juust, liha/kotlet, muna, friikad ja mingi kahtlane kaste.

Lõpetuseks ikka meenus ka üks seik sellest nädalast. Meie sommid vaatasid jäähokit telefonist enne loengu algust. Kõik olid vaiksed millegi pärast..Igatahes nende tiimil vist eriti hea päev ei olnud, sest kui "v****" ; "no jumalauta" ja sellised eestlastele selged väljendid tulema hakkasid, purskasime me korralikult naerma.

Kõik muud rahvused vaatasid muidugi lolli näoga ringi ja ei saanud midagi aru mis toimub :D

Nädalalõpu plaanisime veeta rendiautoga ringi kruiisides ja ilusaid kohti külastades, umbes nii see ka läks, ainult väikeste tehniliste viperustega.
Meie Fiat Punto genekas suri maha juba esimesel päeval, võib isegi öelda, et esimestel tundidel, jättes meid keset ristmikku ja tähelepanu keskpunkti. Aku tühi ja ei matsugi edasi ega tagasi. Lükkasime ta vähe ohutumasse kohta ja hakkasime rendifirmaga suhtlema, mis edasi saab.

Õnneks olime teinud autole täiskindlustuse ja see komöödia meile muud maksma ei läinud, kui 4h kaotatud aega ja pea 10 euri eest telefonikõnesid. Uskumatult kallis on kogu andmeside siin, tavaline kõne teise võrku on juba 35 senti minut.
Autole tuli puksiir järgi, kelle juht loomulikult sõnagi inglise keelt ei osanud ja meid viis takso koos kodinatega autorenti, et sealt uus masin võtta. Esimeste tänaval ettejuhtuvate inimestega abiga saime keeleprobleemidest enam-vähem jagu.
Volkswagen Polo käes, ladusime kogu mandi taksost sinna ringi ja asusime teele, kuskil 5 min pärast keerasime otsa ringi ja sõitsime renti tagasi, sest autoraadio ei korjanud mingit signaali üles, antenn oli katuselt puudu :D Meie õnneks kolmandat autot meile ei antud, küll aga keerati ühe teise Polo antenn meie omale külge. Lõpuks tundus, et reis võib alata...

Alustuseks külastasime lihtsalt ühte ilusat randa, mida meile soovitati ja mis ilusti tee peale jäi.

 Edasi liikusime Viana de Castelosse, ehk siis mööda ookeani äärt edasi põhja poole.
Ka päris häid vaateid pakkus see linnake..

 Kuna esimene päev kõige paremini ei sujunud, oligi juba tegelikult õhtu ja aeg ööbimiskohta otsima hakata.
Suvalisel hetkel ütles mulle mingi 7mes meel, et nende mööda minevate kuttide käest võiks soovitust küsida, kus ööbid. Esimese suure üllatusena oskasid nad inglise keelt, teise üllatusena oskasid nad mulle isegi häid kohti soovitada. Kõige tipuks, kolmandana, kuuldes et me oleme eestist, hakkas üks minuga vene keeles suhtlema :D Aga kuna ingliskeelne vestlus läks ladusamalt, palusin selle juurde tagasi pöörduda :D
Ööbimiskoha variantideks olid rand (koos duššiga) või siis paar kämpingu kohta, kus 3 inimese, auto ja telgi eest keskmiselt 15 euri küsiti. Viimase valiku me tegimegi.
Äge koht oli esimene öö, hobuse farm. Pesu ruumid olid ehitatud talli boksidest, neid võis seal 5-6 tk olla.

 See on siis vaade telklast, mäe tipus paistmas meie esimene järgmise päeva vaatamisväärsus.

 Ja nüüd juba vaade mäetipust, vastas suunas.

 Santa Luzia kirik, sees oli teenistus ka ja meie oma ranna riietes ei sobinud kohe mitte sinna :D

Edasi viis tee meid Geres-i rahvusparki, 1,2 liitrine Polo pehmelt öeldes kooles seal mägedes ja kartsime, et see võrr annab ka saba varsti. Pidev esimese ja teise käiguga mäest üles rühkimine..

Autoga seal pargis liigeldes oli efekt kõrvadele sama, mis lennukiga õhku tõustes/maandudes.

Üks vaateplatvormidest, 834m merepinnast. 

 Täiesti vabalt, keset autoteed, liikusid sellised sarvelised näiteks..

Üks paljudest koskedest, kus üks seltskond parasjagu adrenaliini otsis.

 Ilmselt kõige ilusam ja meeldejäävam mälestus sellest pargist, täiesti selge veega ujumiskoht, kus sai loodusliku kose all seljamassaaži nautida. Vesi muidugi soe polnud, aga selle eest õhk oli..

 Teise päeva õhtuks leidsime samuti kämpsi, ikka sama lugu, 15 euri kogu muusika 3 peale. Vähemalt saab pesta ja ennast inimesena tunda, ma pole veel maininud aga jah, ma magasin tegelikult need 2 ööd Polos, polnudki väga hull, eelmine mälestus autos magamisest oli kõvasti hullem (loe: ma ei maganudki :D)
Kolmandal päeval külastasime paari koduteele jäävat linna, praegu avastasin, et kolmandast päevast mul pilte polegi, mul on vist tõesti siiber linnadest :D

Nagu ma ka kartsin, linnad minus enam vist suurt "ohoo" efekti ei tekita. Braga oli ka linn nagu linn ikka siin kandis. Küll aga sain ma korraliku elamuse Bom Jesus do Monte-st (Hea jeesuse mägi otsetõlkes :D ) Braga linn tundus umbes täpselt kahest küljest selliste suurte mägedega kaitstud olevat.

 Sellised kõnniteed on vist siin ühiseks jooneks terve riigi lõikes, ülipisikesed heledad munakivid. Ja need ei esine kaugeltki mitte ainult peatänavatel, elamurajoonides ja igal pool võib neid kohata. Kurja tööd on keegi kunagi näinud nende ladumisega..

 Mäe jalamilt tippu viis trammike, pilt ei anna aimu aga tõusunurk oli ikka väga jõhker. Veits googeldades leidsin, et 42% tõus ja see pill viib su 116m kõrgemale. Kui ma juba googeldama sattusin..tuleb välja, et see sõiduk sõidab seal juba aastast 1882. Üligeniaalne seade tegelikult, kõrvuti jookseb kaks rööpapaari ja ühel ajal sõidavad 2 trossidega ühendatud "trammi" vastassuundades. Üleval oleva vaguni mahutid lastakse vett täis kaalu lisamiseks ja gravitatsiooni toimel alla liikudes hakkab ta vastukaaluna lihtsalt all olevat vagunit üles sikutama. Mitte mingit energiakulu. 1,20 € välja käies saab mugavalt üles treppe vältides.

 Seda vaadet sealt ülevalt läheb raskeks üle trumbata. Mu GPS ei suutnudki kõrgust merepinnast tuvastada, aga peaks olema 370-380m kanti, kuna torni tipule väidetakse 400 meetrit.

 Tipus olnud kirikust ununes täiesti pilti teha selles vaate joovastuses, aga järgnevalt pildilt saab mingi aimduse. Alla tulla otsustasime ikka treppidest, see pilt võib olla tehtud umbes poole peal

Igatahes jõudsin ma selgusele, et edaspidi tahaks pigem loodust avastama minna, ja kui meie plaan õnneks läheb ja auto saame/rendime, siis see lähinädalatel ka toimuma saab.

Natuke Portugali omamoodi traditsioonidest ka:

Kuskil nädala keskel käisime koolilõpetajate paraadi vaatamas. Parajalt segadust tekitas, miks on päevakavasse rongkäigule arvestatud 8h. Kohale jõudsime kuskil tunnike peale algust, kuna siin lõunas on kella tundmisega nii nagu on, või noh, ei olegi. 2h seisime veel lootusrikkalt ühe kohapeal ja ootasime huviga mis siis toimuma saab. Lõpuks siis hakkas midagi liikuma..aga no see liikus ikka teokiirusel, hakkasime siis paraadile vastu jalutama, kuna passimisest oli ikka totaalselt siiber saanud selleks hetkeks.

Veoka kast oli täis väga heas tujus õlle lürpivaid tudengeid, kes seda sealt lahkelt ka rahvale jagasid :D

Ümber veoka tiirlesid uhkete kaabude ja kepikestega lõpetajad (ma väga loodan, et ma ikka sain õigesti aru :D ) keda olid tulnud tervitama sugulased/tuttavad/pereliikmed ja mingil x põhjusel sisaldas õnnesoovimine selle sama kepiga neile vastu pead löömist :D. Muidugi mitte kõvasti aga kaabud olid ikka korralikult lömmis.

Kogu see kupatus venis tõesti nagu tatt ja 300m kaugusel asuvale väljakule(kus pidu ja pillerkaar edasi oleks pidanud minema) oli neil vist ettenähtud jõuda südaööks, mida me tõesti ootama ei suutnud jääda, kuna olime seal seismas juba kella 3est päeval. Ei tea isegi palju neid veoautosid kokku sealt lõpuks võis tulla, sest kaks esimest mida nägime, olid ainult meditsiinitudengite omad.

Päris kirevalt algas see nädal, esmaspäeval oli meie plaadikeerutajast korterikaaslasel sünnipäev. Äratasime ta kambakesi sünnipäevalaulu lauldes, või noh, teised laulsid. Endalegi suureks üllatuseks polnud mul see hommik mitte mingit häält, täiesti ootamatult. Tavaliselt õhtul ikka tunnen, et kurgus läheb kahtlaseks, misjärel saab hirmuga hommikut ootama jääda, kas tõesti on vimm kallal või oli valehäire. Tõesti lootsin, et kaasavõetud arstirohud saavadki sinna kohvri põhja vedelema jääda. Nüüdseks hakkab laabuma enam-vähem, täna sai esimest korda trenniski käidud.

Aga tagasi esmaspäeva juurde..Üks Mike prutadest oli mulle fb-s kirjutanud, küsides millal ma kodus olen, et ta saaks siia kingikese sokutada (Mike kohalolek polnud oluline). Juhatasin talle siis teed, mis buss võtta ja kus peatuses maha tulla, ta polnud kunagi omapead siia pidanud tulema. Tütarlaps oli just bussist maha astumas, kui koju sadas sisse sünnipäevalaps ise, aga oh ei, mitte üksida, ühe teise pruudiga. Mike nägu oli lihtsalt priceless, kui ma kutsusin ta korraks teise ruumi ja andsin teada, et Laura on iga hetk uksest sisse astumas :D Aga noh sellise elukogemusega mehel on kohe valed varnast võtta ja 30 seci hiljem nad mõlemad siit välja astusid. Mis mul siis ikka üle jäi, kirjutasin Laurale, et Mike kadus siit sama ootamatult ja kiiresti kui ta siis sattuski :D(vahepeal juba olin jõudnud teda informeerida, et Mike tuli koju ja kogemata veel kirjutasin ka et ta pole üksi. Viimase asja mainimise halvaks mõtteks osutumisest sain õnneks kohe aru ja vingerdasin ennast välja, et see kirjutis läks kogemata valesse chati aknasse) 

Ühesõnaga ma sain taas tõdeda, et ma olen ikka ülisitt valetaja ja ise ma sellist topelt (tegelikult topelt +1) elu elada ei viitsiks:D Topelt +1 selle pärast, et tegelikult on tal kuskil siin veel kolmas neiu, venelane ka veel. Päris ägeda kisma saaks kui need 3 kokku kunagi peaksid sattuma, Rumeenia, Holland ja Venemaa

Mõnusalt irooniline on ka see, et mõned päevad enne seda käisime kinos "Kättemaks kõrgetel kontsadel" aka " The other woman" vaatmas, mis räägib samuti kutist, kes 3 naist korraga pidas, aga lõpuks selle eest neilt korraliku kambaka sai :D

Päris nõme oli kodus tõbine olla tegelikult, kõige raskem osa oli vist enda trennist eemal hoidmine, enesetunde poolest polnud suurt vigagi, aga teised siin ajasid hirmu juttu sel teemal..

Kolmapäeva õhtul (okei pigem öösel) pakkisin ennast korralikult sisse ja tuli ikka Nicky Romerole minna, pilet oli ju ammu ostetud. Väga äge oli, selline vabaõhu klubiüritus, muss läks peale ja näppu sai korralikult visatud, rahvast oli meeletult ja ehe konservikarbi tunne tekkis. Vähemalt oli minu pea konservikarbist väljas ja nähtavus hea. Ühel hetkel küsis kõrval seisev täiesti võõras kohalik neiu mult, kas ma võtaksin ta kukile, millegi pärast panin ma esimese reaktsioonina kõrval olevale Marilile käe ümber ja tegin vabanduseks kerge vihje et " i'm not alone you know.." mille peale kõik naerma hakkasid :D Pärast muidugi sattusin oma peas mõttele, et tegelikult ju ikka oleks võinud ka..

Homme lähme tripime Bragasse rongiga, ausalt öeldes on mul kodutöö tegemata, lähen teistega kaasa, aga pidi ilus linn olema. Pühapäeval kirjutan kas ka mina samale järeldusele jõudsin :D

See nädal siis pidi lausa kooliski käima, aga õnneks juba neljapäevast algasid järjekordsed pühad nimega Queima Das Fitas. Pole vist mingid lihtsad pühad taaskord, kool läheb uuesti käima alles 13ndal mail, kuigi jah see neljapäev peame juhendajate koosolekule siiski ilmuma (iga neljapäevane traditsioon). Pühade raames on üritusi iga päev (ja öö loomulikult) siin. Enamik toimub ühel suurel suletud alal ranna ligidal ja igaks päevaks peab muidugi eraldi pileti ostma, seega me vist plaanime ainult kolmapäeval minna. Miks just kolmapäev? Mike (meie landlord) soovitas ja väitis, et see on ainuke nendest mis meile välismaalastele peale läheb. Kuulus Nicky Romero (kahju et ma teda enne ei teadnud :D ) tuleb plaati keerutama see õhtu. Eestlaste seltskonnas me juba ristisime selle ürituse õllesummeriks :D. Kõige lihtsam ja loogilisem paralleel arvestades selle ürituse ülesehitust.
Eestlaste seltskond siin viimasel ajal aina kasvab ja kasvab..eile õhtul olid meid siin korteris näiteks 6 juba, üks neist siiski ei peatu siin ruumides. Aga jah, Mikel on 2 eesti sõbrannat külas, seega viite eestlast näeb siin nädala vältel pidevalt sisse ja välja jooksmas. Negatiivse küljena on külmkapp päris umbes sellise rahvaarvuga :(
Ilm on puhkamist täitsa soosinud, esimest korda siinse aja jooksul ei luba nädala aja vältel vihma. Täna oli ookeani ääres hämmastavalt tuulevaikne. Kuna lennujaam on siit kõigest mõnekümne km kaugusel oli terve taevas neid valgeid jutte täis, mis igatepidi risti-rästi läksid, need lihtsalt ei hajunud tuulevaikuses nii kiiresti laiali.
Siit on hästi aru saada kus suunas lennujaam on :D. See punane suur ümmargune asi on muidu kalapüügiks mõeldud, suurte laevade järgi veetav "kalavõrk" siis..

Me Janiga suht surime seal palavuse käes täna, tõsine puuga pähe saanud tunne oli, kui peale paarkümmend minutit lamamist ennast püsti hakkasid ajama. 26C näitas tegelikult, mis ei olegi kõige hullem, aga me jõudsime ühisele arvamusele, et see on meie viimane piir :D Tuul oli niigi pmst olematu, aga kohalikud ikka varjusid oma tuulevarjude taha. Pole enne täheldanud neid, aga põhimõtteliselt siis 4-5 varrast, mis lööd maasse ja neid siis ühendab riie, suht nutine asi kui tõesti oleks vaja tuule eest kaitsta. Vesi on ikka üsna külm ja ilma kalipsota kedagi naljalt seal ei kohta.

Täna oli tõusu ja mõõna ka päris hästi näha, sest ookean oli rannajoone jälle täiesti ümber kujundanud. Liiv oli kaugemale järsaku moodustunud ja veepiiril oli hästi tasane maa, seega veepiir muutus oma 20 meetrit seal oleku aja jooksul.

Veel huvitavaid fakte, 5. juulil (mil küll enam mind siin ei ole) toimub siin samas Matosinhoses suur beach party, mida reklaamitakse kui EUROOPA SUURIMAT!!

Eelmise aasta lühike kokkuvõte:

Oleks vist päris äge või mis..

Aga tundub, et Kloogaranna Festival peab asja ära ajama taaskord :D

Selleks nädalaks just parimat ilma meile ei ennustatud. Päris (hale)naljakas oli ilmaportaal avada, näha seal ainult päikse ikoone ja 20 kanti numbreid, kergelt rõõmustada ning kõige tipuks avastada, et automaatselt kuvatakse mulle endiselt kodulinna Keila ennustust mitte Porto oma :D Peale linna õigeks muutmist enam midagi nii positiivset ei olnud...
Mis ma siin siis terve nädala teinud olen, loomulikult ohtralt trenni ja süüa nagu ikka (tõsiselt see vist võtab veerandi mu ärkvel oleku ajast). Vaheaeg peaks küll puhkamiseks olema, aga on tulnud ka kooliasjadega tegeleda veits.
Ilusamad ilmad veetsime Mariliga Geopeitust mängides, minu jaoks täiesti uus mäng ja usun, et sellest võib isegi kergelt sõltuvusse sattuda. Ega ma seda süsteemi tegelikult veel korralikult ei tea, aga internetis on andmebaas üle maailma erinevates kohtades ära peidetud "aaretest" (üldjuhul lihtsalt mingi karbike/topsike), mis tuleb gps koordinaatide abil üles leida. Kui õige koht leitud ja "aaregi" peidukast kätte saadud/leitud, tuli üldjuhul sinna lihtsalt kuupäev ja tervitus vms kirjutada ning see omale kohale tagastada. Seda muidugi nii, et kõrvalseisjad ei märkaks ja huvi tundma ei hakkaks, vastasel juhul ei pruugi järgmiste jaoks seda aaret lihtsalt eksisteerida seal enam. Tegelikult on aardeid igasugu erinevaid tüüpi: mõistatused jne. Minu primaarne ülevaade sellest ei jäta just eriti huvitavat muljet ma tean :D Võõra linnaga tutvumiseks on siiski päris kasulik mänguke ma leian. Pean kiitma enda telefonis asuvat "Sygic" nimelist gpsi appi, väga hästi langesid aarete asukohad kokku etteantud koordinaatidega, Marili Nokia poolt arendatud rakendus kippus raba poole näitama :D
Üks õhtu käisin veel Marilil abiks gaasiballoone tassimas, ta ainuke meesolevusest korterikaaslane oli puhkusel ja balloonid otsustasid kõik tühjaks saada. Uusi balloone saab nt tanklast ja minu õnneks asub see tal suhteliselt maja kõrval. 30 kg ühes ja 30 kg teises käes polnud mulgi teab mis mõnus ettevõtmine.
Inimesed on siin meeldivalt viisakad ma peaks mainima, obrigado(aitäh) ja desculpe(vabandust) käib pidevalt ette ja taha. Bussi sisenedes on alati naljakas, niikui buss uksed avab, hakkab rahvas üksteisele otsa vaatama, et "no kes esimesena tahab minna". Minu jaoks suht loogiline, et laseks vanemad inimesed enne sisse, aga isegi nemad vaatavad mulle otsa, et kas ma ei taha enne minna :D Eestis toimub sarnane olukord küll "kes ees, see mees" põhimõttel.
Lisaks lapsed ja nende vanemad..mitu korda on ette tulnud, et laps on kilpsadi-kalpsadi  (pea laiali otsas nagu ikka :D) minu poole tuhisedes mind õrnalt riivanud/olen pidanud sammu kõrvale tegema kokkupõrke vältimiseks/lihtsalt toidukotti kergitama, et pisike suller sinna kümnesse ei kihutaks. Mind ajavad sellised kekslejad pigem naerma, aga isa või ema vaatab seepeale alati vabandavalt mulle otsa ja tõstab rahu märgiks käe :)
Kui teema juba sellele läks siis ma ei saa taaskord üle ega ümber liiklusest, ometigi nad on kõik siin üsna temperamentsed sõitjad, ei tee nad millegi pärast suurt numbrit kellegi järgi ootamisest. Näiteks bussitaskuid siin ei eksisteerigi, buss seisab tuimalt keset sõidurida igas peatuses, taga seisavad autod reas ja kellelgi ei paista kiire olevat kuigi teine rida on tühi. Sama moodi käitutakse kui keegi parkimiskohalt teele välja tagurdab nt, vahest jäävad parempööret tegevat autod lausa seisma, et jalakäijad üle tee lasta, kuigi jalakäijatel on punane tuli.
Ja no muidugi tsiklid, ilmselgelt siiberdavad nad ummikutes ridade vahel nagu arenenud maailmas ikka, ainult eestis saad tuimalt signaali (hea kui keegi autoust kiusu pärast ei ava!), et "kuhu sa krt trügid, miks mina siin pean seisma ja sina edasi võid liikuda?" Isegi rollerid sõidavad alati foori all esimeseks ennast, ja keegi isegi ei hakka kiirendusega mööda pressima neist, et oma võimu näidata. Loodan, et eesti autojuhid ka mingi hetk sellega harjuma hakkavad ja mõistavad, et kui "huligaanid-ettetrügijad-tsiklistid" oleks hommikul kaherattalise asemel auto valinud, oleks ummik veel pikem.
Rõdul oli 1 hommik äge üllatus, elame ju viimasel korrusel ja rõdul katust ei ole. Põrandal vee äravoolutoru ees olev sõel oli umbes ja öise paduka tagajärjel vaatas reaalne bassein sealt vastu, 5 cm võis seal küll vett olla. Vesi oli suht uksepakuga tasa, tuppa jõudmisest ja parketi alla pugemisest polnud palju puudu. Eks see sõel tuleb sealt lihtsalt kõrvaldada...
Pole viimasel ajal enam eriti tihe blogija, ma ei teagi mis see peamine põhjus on. Vaikselt hakkan kindlasti siinse eluga harjuma, uusi asju ja erinevusi hakkab aina vähemaks jääma. Eks vähehaaval hakkab koduigatsus ka tulema, päevi veel ei loe, aga lennupileti ostmisega peaks lähiajal tegelema küll hakkama.

Päris mõnus ja vaba nädal olnud. Ilmad on väga head olnud, kahjuks pidin esimesed 3 päeva kodus taastuma eelmisest päevitusest, neljapäev sai juba uuesti randa. 

Tõsine puhkus on, trenn ja toidu valmistamine on enam-vähem ainsad asjad millega tegelenud olen :D (okei natuke tegelikult ikka on tulnud kooliasjadega ka tegeleda)

Aga ometigi ma igavuse üle ka ei kurda, lihtsalt naudin seda, sest tean, et sellist perioodi teist korda elus enam suure tõenäosusega ei tule. Leidsin kaabli millega arvutist pilt telekasse saata ja nüüd üritan kompenseerida enda tohutut puudujääki filmide maailmas :D Eile vaatasin näiteks Pulp Fictioni (1994), midagi isegi tuli tuttav, aga no selliseid klassikuid võiks ju ikka teada. Täna läheb Fight Clubi vaatamiseks..

Revenge-ga olen ka ilusti järje peal, kõik osad mis väljas, on ka vaadatud :D

Isegi peod ei tõmba hetkel eriti, Eestis pole mul kunagi sellist teleka ees vedelemise aega olnud, niiet ma lausa naudin hetkel seda, mis paljudele nii mõttetu tundub :D

Kerge viienda vankri ratta tunne on muidugi ka, paarikesega koos elamine nõuab veits harjumist ilmselt. Järgmise nädala on nad reisil ja siis olen taaskord ainuke eestlane majas, õnneks on Marili nüüd Portos tagasi ja juba koostame plaane järgmiseks nädalaks :) Kui nüüd see ilmateade ainult pange paneks ja kõik risti vastupidi läheks järgmise nädala asjus..

Ma loodan, et ma ei ole sellest veel kirjutanud, aga kunagi pea kuuaega tagasi ostsin 400g kuivatatud soolakala, et noh kohe poest väljudes hea "maiustada" bussi oodates, aga no oh sa saadan on see alles soolakala. Eestis olen ma alati see, kes naudib soolasemat kuivatatud kala, kui teised kiruvad, et see on liiga soolane. Peale esimest paari katset sain aru, et nii see alla ei lähe ja hakkasin seda soola maha pesema :D

Peal on tõesti käega tuntav paks soolakiht, selle saab ilusti maha, aga isegi peale pesemist ei kõlba see kala kuhugi :D Ma ei tea, peab vist kuskile kastmesse lisama selle ühel heal päeval, ei pea kastme peale soola kulutama.

Ühel päeval sain meie islandi kutilt kodumaalt toodud kuivatatud kala mekkida..oh see oli lihtsalt taevalik selle kõrvalt..

Siin korteris ikka peab kohe kõikvõimalike eluks vajalike teenustega jama olema:
Kuna tsentraalset gaasisüsteemi pole, siis on ikka iga kuu päev või kaks, kus sooja vett pole ja "balloonimeest" oodata tuleb.

Linnukese saab kirja panna ka üldisele vee puudumisele (see poisiklutt, kes kunagi kraanid kinni keeras)

Kuu alguses olime päeva või kaks ilma televisiooni ja internetita, peale seda on internet hakanud iga päev mitmeid kordi mingeid nõmedaid paari minutilisi katkestusi tegema.

Nüüd siis oli 2 päeva teleka signaal kadunud, piraatboks läks tuksi ja kui üritasime legaalset tagasi panna oli see ka töötamise ära unustanud. Täna sain kõne et: "Oled sa kodus? Töömees tuleb kohe asja üle vaatama, peida see piraatboks ära ja pane õige selle asemele" :D Olin tõesti kodus ja sain asjad tehtud, õnneks oskas remondimees isegi inglise keelt ja tõi meie teleka pildi kiirelt tagasi.

Seega elekter on vist ainus asi millega veel probleeme olnud pole ? PTUI-PTUI-PTUI..

Tegelikult mind väga huvitab, kes on selle väga kitsa lugejaskonnaga blogi püsilugejad Ameerika Ühendriikidest ja Saksamaalt. Okei Saksamaaga seoses ma võiks ühte inimest pakkuda, aga ma ei ole ju seda linki talle/sulle? jaganud :D

Või on tegemist mingi ip-aadressi/google eksitusega.

Laupäeval käisime pargis suve nautimas, ehk siis maakeeli lihtsalt päevitamas ja mitte midagi asjalikku tegemas:D Paraku oli Porto päike juba üsna ununenud ja päikesekreemi kaasa võtmisele ei tulnud keegi. Selg sai veits roosa jume seekord..
Pühapäeva veetsime poole tunni rongisõidu kaugusel asuvas Espinho nimelises linnas. Ürituse eesmärk oli tegelikult kartidega sõitma minna, ma ei teagi kas siis portos sellist kohta polegi või miks sinna pidime minema. Ma läksin lihtsalt vooluga kaasa ja kardiga pole tõesti pea aasta aega sõitnud. Rongisõit sinna oli vinge, rongiaknast paistsid ikka väga ilusad vaated, taaskord suured kõrguste vahed+ rong sõitis enamiku teekonnast mööda rannikut niiet meri oli pidevalt nähtaval.
Sõit läks üsna hästi, kuna olin kolmandas sõidus sain kahelt esimeselt grupilt juba vigu õppida ja strateegiat paika panna:D Endalegi imestuseks sain esimesest voorust parima ringiaja. Teist sõitu ma ei võtnudki, vabanduseks oli võtta päikesest kergelt hell selg, mis kardiistme ja kurvidega hästi läbi ei saanud. Okei tglt olid käed ka läbi ja tahtsin lahkuda hea tundega, sest teises voorus ilmselgelt mitu kutti sõitsid mu aja üle:D
Aa rongisõidus oli veel midagi märkimisväärset. Nimelt muudab rong sel marsruudil liikumissuunda. Päris creepy oli kui rong ühel hetkel edasi sõitmise asemel tagasi hakkas minema:D. Õnneks vanad kalad teadsid seda juba ja meile ka trikki tegema ei hakanud.
Ja korteris elab meil juba 3 eestlast, kursaõele tuli poiss kaheks kuuks "külla". 3 tehnomaterjalide spetsialisti, kes käivad kõik koos trennis igapäevaselt. Motivatsioon on mõnusalt laes kui ümbritsevad inimesed ka samade väljavaadetega on :)
Arvuti viisin ka jälle remonti tagasi, talle vist meeldib seal.
Ikka ja jälle see laadimine..loodetavasti läheb seekord garantii alla see nali. Aga telefoni miniatuurne klaviatuur on juba päris selgeks saanud tänu arvuti probleemidele :D

Leidsin mustanditest veel sellise asja...kirjutatud vist 4ndal aprillil.
Tegelikult oli mul ammu juba pilk peale pandud kodus vedelevale läpakale, et kui minu oma rappa läheb, on see ehk väljapääs. Eile lülitasin selle sisse, sain oma 10 minutilise kohustusliku auto24 tuuri tehtud ja pillid kotti see raal panigi. Ekraani taustavalgus lihtsalt kadus ära, õige nurga alt on vaevu vaevu näha et tegelikult on pilt ees. Aga sellisega pole taaskord midagi teha. Hoiaks hea meelega kogu võõrast tehnikast eemale praeguse enesetundega :D Aga no pekki ma lubasin ju selle "Life-cycle analysis" peatüki valmis kirjutada nv-ks. Eks ma pean Andra arvutit ikka korra laenama, öösel näiteks kui normaalsed inimesed magavad ja keegi teine minu pärast igavlema ei pea:D
Homme lähme jälle mudelismi poode otsima, et linnukese jupid lõpuks kokku saada. Juhuu kui keegi nendes jälle inglise keelt ei räägi.
Ükspäev käisin joonestustarbeid ostmas, no johaidii ei mina nende asjade nimesid teadnud. Kõik tarvikud olid leti taga, mis seal ikka, lõpuks kutsuti mind leti taha ja sain ise sealt vajalikud tooted kokku korjata :D. Nädala pärast on vaheaeg...HUURRAAAAAA!!!!

Esmaspäeval läksin huvi pärast arvuti remondist läbi, et küsida kaugel asi on
(arvutit lubati esmaspäevaks).
Nad tõid mulle arvuti ja küsisid et kas saadetud sõnum siis ei jõudnudki kohale?
Väitsin surmkindlalt, et ei jõudnud tõesti. Pärast igaks juhuks sõnumeid lugema hakates
siiski leidsin selle, see oli juba reedel tulnud :D Pidasin seda järjekordseks mõtetuks sõnumiks
Neid siin ikka tuleb, vahest tuleb sõnum kui isik telefonile ei vastanud, lisaks igast reklaam-
sõnumid, näiteks operaatorilt. Sõnumid ju kohalikus keeles ja ei jaga ööd ega mütsi nendest
üldjuhul. See kõik on mind suhteliselt ükskõikseks muutunud saabunud sõnumite suhtes ja nii ta
kahesilma vahele jäigi. Pealegi ei osanud ma seda nii vara oodata :D
Juba sama päeva õhtul selgus skypedes et mikrofon ei tööta, järgmine päev haarasin arvuti kaasa
ja astusin uuesti sealt poest läbi. Kuna mikrofon asub vahetatud laadimispistiku kõrval lootsin,
et see viga läheb nende kapsaaeda. Aga ei vist, väideti et mikrofon ise on korras ja viga on
tarkvaras. Selge..arvuti kaenlasse ja punuma.
Kahjuks tänase seisuga ta mul ikka normaalselt ei lae, pistikut liigutades ja ühes positsioonis
hoides ainult funktsioneerib, hetkel ootan et asi veel hullemaks läheks ja eks siis sean sammud
tagasi remondi poole.
Vahepeal tegin suurkoristuse arvutis, laadisin kogu oma andmed google drive üles(arvuti
ongi siin ööd ja päeva uuganud, et kõik õigeks ajaks drive kohale jõuaks), sest homme
läheb operatsiooni süsteemi vahetuseks. XP tugi ju lõppes teisipäeval.
Täna oli siis meie vahehindamine, saime hakkama ma usun, positiivsete vahele said negatiivseid
kommentaare muidugi kõik grupid. Homsest peaks teoreetiliselt vaheaeg algama aga ometigi on
mul juba terve päev koolis ära planeeritud: Trenn, spetsialisti terava pilgu all operatsiooni
süsteemi vahetus ja lisaks konsultatsioon, kuidas ometi arvutada välja vajalik jõud, mida meie
tulevase linnukese tulevane mootor välja anda peab suutma.
Kodus on täielik kiviaeg, gaasi(ehk sooja vett) pole juba teist päeva, lisaks on tänasega kuhugi
kadunud internet, hea rahulik siin notepadi aknas blogipostitust kirjutada.

Juhuu..juhtus see, mis kuulus listi "loodan et seda selle 5 äraoleku kuu jooksul ei juhtu". Arvuti lagunes lõplikult kätte ära. Hiina laadijad vist ikka ei olnud eriti hea mõte, lisaks sellele, et nad ise vastu ei pea, vussisid arvuti ka veel ära. Mässasin mis ma mässasin sellega, aga täna oli see päev, kui pidin käed üles tõstma ja tunnistama, et enam mu jõud sellest üle ei käi ja sammud remondi poole seadma. Meeldivaks üllatuseks oli neil mu arvutile sobiv korralik laadija olemas..njah, kahju ainult et sellest üksi enam kasu ei ole. Võibolla kui kohe korraliku laadija oleks ostnud, poleks seda jama praegu..aga oleks oleks üldse puu otsast alla kukkunud, kui poleks poleks tal....
Kõige magusamal ajal juhtus ka muidugi, nädal enne vaheaega ja vahehindamist. Minu tänane panus meie projekti oli harilikuga paberile jooniste tegemine, muud moodi ju ma ilma arvutita kasulik olla ei saa:D
Loodetavasti saan arvuti esmaspäeval kätte, niikaua saab telefoni rõõme nautida...

Portugali keelega ei lähe ikka kohe mitte, siiamaani on meil toimunud 1 loeng, ülejäänud on kõik ära jäänud.
Seega viimasest keeleõppest on kuu möödas ja ma tunnen kuidas vene keel hakkab jälle tagasi tulema:D
Üks päev astusime naabriga korraga korteritest välja, kell oli 1 paiku, ma ei suutnud otsustada kas öelda "Bom dia" ehk tere hommikust või "Boa tarde" ehk tere pärastlõunat vms, suutmata otsustada kumb õige on, ütlesin suures kimbatuses hoopis kogemata "Boa noite" ehk tere õhtust. Naerma ta ei hakanud aga endal oli küll häbi :D Nüüd ta vähemalt aimab, et ma ei ole kohalik :D
Veel tore juhus oli, kui trennis ühe naisterahvaga küünarnukke pidi kokku panime õrnalt..no ma tõesti ei tea kust kohast ma selle "Isvinite" välja võlusin sellel hetkel.
Aga vahest on täitsa tore vene keelt kasutada. Kui tänaval jälle keegi ligi astub ja midagi pähe määrima hakkab või lihtsalt raha küsib, siis olen tuimalt öelnud "oi druga, k sašelenju vapsjee nje panimaju sto tõ gavariš" järgnevale küsimusele "English?" saab ka alati vastata et kulmu kortsudades, et "Neeeet".
Kolmapäeval käisime šotlasest grupikaaslaega linna peal elektroonika poode kammimas, et projekti tarbeks juppe otsida. Tubli 7h suutsime ära raisata päevast. Mul oli lõpuks juba nii kopp ees, et kellegiga eesti keeles rääkida pole saanud, et järjekordse ligiastuja saatsin sulaselges eesti keeles kuupeale. Iain küsis naerma hakkates kohe peale seda, et "what was that?":D Hakkasin ise ka naerma ja vastasin juba eesti keele lainelt: "See on eesti keel, ma vahest kasut....Sorry, it was Estonian, i sometimes use it to...
See on nii naljakas tunne, kui ütled kogemata midagi eesti keeles ja siis avastad, et su ümber pole ainsatki inimest, kes sellest aru oleks saanud. See oli mingi teine või kolmas kord vist kui see minuga juhtunud on :D
Megavahva avastuse tegin ka, komistasin poe otsa, mis müüb pesapalli ja ameerika jalgpalli varustust. Sealt lihtsalt ei olnud võimalik mööda kõndida ja pidin ikka oma emotsioone neile ka näitama minema. Igatahes on tegemist esimese pesapalli varustust müüva poega Portugalis ja seegi oli just avatud (sellest ka suur ja uhke kiri aknal "1° Loja em Portugal Desportos Americanos). Pole jah liiga pop mäng, ometigi väitsid nad mulle, et Portugalis on 18 pesapalli meeskonda, mis on eesti 4 vastu ikka väga suur number. Tõsi, inimesi on ka siin 10,5 miljonit. Peaks vaheajal uurimistööd tegema kus lähimad harjutajad asuvad :) Aga enne tuleb 2 nädalat rabeleda et üldse vaheajale saada..

 Aga tänane ilm oli ikka väga peene, vihmavari oli küll kaasas ja isegi tuul ei olnud väga hull, aga põlvest alla poole olin ikka läbimärg. Koju jõudes olid kuum dušš ja kuivad riided liiga head.. Aga ega see siis lihtsalt vihm ei olnud, välk ja pauk ja rahe ja üldse kõik jutud korraga..
Mersu kojameeste poolt kokku aetud materjaliga oleks ühe pisikese lume(loe:rahe)memme valmis küll ehitanud :D

Nädalavahetus ei tule huvitav. Õppida, õppida, õppida nagu keegi kunagi ütles.

Nädalavahetusel seekord suurt ei toimunud, Marilil olid sõbrannast Eestist külla tulnud, istusime nendega natuke Marili juures ja läksime pärast linna peale ka klubitama. Koju ilusti 7 paiku nagu siin normaalne on.
Surfi tunni jätsin see pühapäev üldse külma kõhuga vahele, tagasi tulnud "talv" tahab taaskord natuke harjumist saada, korralik külm oli naha vahel nädalavahetusel. Usun et selleks pühapäevaks olen jälle triksis-traksis ja kasutan oma viimase surfamisvõimaluse siiski ära. Kui vesi üks 4-5 kraadi soojemaks muutub võib juba järgmisel kursusel osalemisele mõelda :)
Ma olen nüüd umbestäpselt 2 kuud siin olnud ja täna lagunes ära kolmas läppari laadija selle aja jooksul. Okei 2 viimast on hiinakad olnud, aga kaua võib? Originaali otsimine on vist lootusetu siin, läbikäidud neljas/viies elektroonikapoes pakuti mulle ainult universaallaadijaid (Ordi omamise rõõmud) ja nendegi hinnad algasid 40 eurost, siiani olen hiinapoest 12 euroseid laadijaid ostnud :D Aga seekord ma vist jonnin natuke ja ei torma kohe poodi uut muretsema. Hiinakad ei räägi sõnagi inglise keelt ka seega nendega vaidlema minek ka eriline variant ei tundu. Hetkel mängisin McGyverit ja tegin põlve otsas ajutise lahenduse, kui aega leian tuleb koolist ilmselt abi paluda, et see kõik vähemalt kokkugi joota, praegu on asi ikka väga kahtlane..
Irooniline on see, et just kui oma käkerdise kokku ja toimima sain, komistasin netis Darwini auhinna kandidaatide otsa...njahh, kahjuks olen ma ka seal listis vist, minu lahendus näeb hetkel umbes sama debiilne välja :D Ma loodan, et 19V ja 4A alalisvoolu ei tapa, või mis sa paps arvad ? Vahelduvvooluga jändamine on muidugi kõrgem pilotaaz..

Ma luban, et ma veega samal ei mängi kui läpparis olen, nagu see spetsialist:

Hiinapood ise on muidu äärmiselt huvitav asi, sest seal leiab lihtsalt kõike..Riided, tööriistad, mänguasjad autotarvikud, elektroonika, santehnika..no kõik kõik mida ette võib kujutada. Kui kunagi igav peaks hakkama lähen raudselt sinna kolama, tegevust tükiks ajaks. Hind ja kvaliteet on muidugi proportsioonis, pole hinda, pole ka...

Kodus vahepeal lagunes köögi segisti ära, hooba päästes lihtsalt kraan lendas otsast minema :D

Panin meelega sama ehku peale ta sinna tagasi päris mitu korda, tahtsin näha kas majaperemees suudab ükskord tööriistad kätte võtta ja midagi kasulikku teha..Nop, ikka tegin ise korda, see mees ei viitsinud isegi lähitule pirni ju autol ära vahetada, kuna niikuinii müüb varsti auto maha :D

Vahepeal on selline paras univeraalse remondimehe/puhastusteenindaja tunne siin küll. Me Andraga oleme ainsad, kes siin koristavad. Remonditud on siin juba igast asju: Potid ja pannid tahavad pidevalt üle käimist, mina ei kuidas need kruvid koguaeg lahti tulevad ja sangad jälle logisema hakkavad, justkui keegi terroriseeriks meid ja krutiks neid lahti :D Grill tahtis enne hooaja avamist kerget lukksepa puudutust, vannitoa kraanikausist ei läinud vesi alla, kogu selle süsteemi lahti kiskumine ja ka lekkevabalt kokku saamine pani ausalt öeldes ennastki imestama :D Nojah ja siis need pidevad jändamised laadijate ja jalgratastega, mis kuidagi oma eesmärki täita ei taha. Klosetipotist ei ole mu mõistus veel üle käinud, kaanel asuvad nupud ei taha kuidagi nendega hoobadega suhelda mis vee avama peaks, üks päev töötab, teine päev mitte. Kaane kergitus on siiamaani ainus toimiv lahendus.

Aa ja kui teema juba sinna kanti läks, ma ei ole näinud veel ühtegi wc kabiini ust, mis väljapoole avaneks. Iga kord on mingi keberniit sealt välja saamisega, eriti kui suur spordikott õlal on :D Täielik "kõht sisse, loodan et seekord uks mahub must mööda" tasakaaluharjutus :D Aga selle eest on siin kavalad ja hügieenisõbralikud prügikastid sellistes ruumides, kaane avamine käib sensoriga ja piisab käega vibutamisest selle ees. Äriidee Eestisse importimise näol? Või on need juba olemas meil ja ma ei ole tähele pannud ?
Kohalikku klubimuusikat ka, hämmastavalt hea :)