Sissekanded siia hakkavad vist edaspidi päris harvaks jääma. Ma ei teagi kas siin pole enam uut ja huvitavat avastada, olen ma kõigega juba harjunud..aga millegi pärast ei ole enam neid asju mida siin jagada tahaks hirmsasti. Eks kool hakkab ka peale suruma ja trilli-tralli asemel tuleb nüüd ennast kokku võtta, et selle projektiga lõpuks ikka maha saaks. See nv on vägagi koolilainel möödunud..
Aeg on lennanud ja kohe kohe hakkavad lugema siin viimase kuu jagu päevi. Eks Eesti igatsust ikka on omajagu, aga samas tean, et mul ei lähe Eestis kaua, et uuesti neid aegu siin taga igatsema hakata.
Sellist vaba aja kogust, mida ma siin naudin, ei pruugi üldse enne pensionipõlve tulla :D Kodumaal tagasi olles uinun ma ilmselt igaõhtu mõttega, et miks selles ööpäevas ainult 24 h on.
8h tööl, peale seda trenn, õhtul parimal juhul väike ring kahel rattal, kui sellekski enam viitsimist on. Sügisel algavast kooli ja töö kombineerimisest ma ei taha mõeldagi :D
Ühesõnaga, viimast kuud siin kavatsen ma nautida nagu eelmisigi, lihtsalt seda, et unetunnid on stabiilselt 8+, kogu päeva graafik on enda teha ja järjestada ning tänaval saab vabalt ilma prillide ja läätsedeta ringi käia, kartmata, et mõnda tuttavat ära ei tunne, sest nende otsa siin naljalt ei satu :D
Kauemaks tahaks siia jääda vast seepärast, et portugali keel ei ole tegelikult üldse ulmeline ja ma tõesti tahaks selle selgeks saada. Ma olen vist koguaeg unistanud, et ma vähemalt kolme keelt valdaks suhtlustasemel. Eesti ja Inglise keelt oskavad kõik mu sõbrad, see on juba igav kombinatsioon. Vene keele selgeks saamiseks peaks ma kas:
A) läbi tegema analoogse kogemuse Venemaal
B) sattuma tööle vene keelsesse seltskonda
C) keelata vanematel minuga kodus emakeelse suhtlemise
See viimane variant võiks isegi pika peale tulemust anda ma kujutan ette, esimest kaks on vähem tõenäolised.
Aga siin elades ma tunnen, et minu puupea jaoks on selles keskkonnas elamine ainus viis keel selgeks saada.
Kõik mu ümber on Portugali keeles. Oh seda õnne kui millestki aru saan, kui ei saa avan telefonis Google Translate ja toksin sisse. Ilmselt peale 7ndat või 8ndat sama sõna sisestamist hakkab lõpuks see meenuma ka juba :D
Toidutalumatuse/allergiaga on ka siin vist lihtsam natuke kui Eestis, pakenditel on levinud allergeenid enamikel juhtudest eraldi välja toodud, tihti lausa rasvases kirjas. Kuigi jah, "saia elustiil" on ikka julm siin, pole ime, et paljud teised juba praegu talvekasukat kasvatavad. Kahjuks või õnneks jääb minu poolt isegi rahvusroog Francesinha proovimata:

Õnneks siis selle pärast, et väga paljudele see ei meeldi (eriti eestlastele mingile põhjusel:D) ja osad on isegi halva enesetunde üle kurtnud peale selle söömist :D

Ma väga täpselt ei teagi mis seal sees on, aga ma tean täpselt, et mina seda niikuinii süüa ei saa. Sai, juust, liha/kotlet, muna, friikad ja mingi kahtlane kaste.

Lõpetuseks ikka meenus ka üks seik sellest nädalast. Meie sommid vaatasid jäähokit telefonist enne loengu algust. Kõik olid vaiksed millegi pärast..Igatahes nende tiimil vist eriti hea päev ei olnud, sest kui "v****" ; "no jumalauta" ja sellised eestlastele selged väljendid tulema hakkasid, purskasime me korralikult naerma.

Kõik muud rahvused vaatasid muidugi lolli näoga ringi ja ei saanud midagi aru mis toimub :D

Nädalalõpu plaanisime veeta rendiautoga ringi kruiisides ja ilusaid kohti külastades, umbes nii see ka läks, ainult väikeste tehniliste viperustega.
Meie Fiat Punto genekas suri maha juba esimesel päeval, võib isegi öelda, et esimestel tundidel, jättes meid keset ristmikku ja tähelepanu keskpunkti. Aku tühi ja ei matsugi edasi ega tagasi. Lükkasime ta vähe ohutumasse kohta ja hakkasime rendifirmaga suhtlema, mis edasi saab.

Õnneks olime teinud autole täiskindlustuse ja see komöödia meile muud maksma ei läinud, kui 4h kaotatud aega ja pea 10 euri eest telefonikõnesid. Uskumatult kallis on kogu andmeside siin, tavaline kõne teise võrku on juba 35 senti minut.
Autole tuli puksiir järgi, kelle juht loomulikult sõnagi inglise keelt ei osanud ja meid viis takso koos kodinatega autorenti, et sealt uus masin võtta. Esimeste tänaval ettejuhtuvate inimestega abiga saime keeleprobleemidest enam-vähem jagu.
Volkswagen Polo käes, ladusime kogu mandi taksost sinna ringi ja asusime teele, kuskil 5 min pärast keerasime otsa ringi ja sõitsime renti tagasi, sest autoraadio ei korjanud mingit signaali üles, antenn oli katuselt puudu :D Meie õnneks kolmandat autot meile ei antud, küll aga keerati ühe teise Polo antenn meie omale külge. Lõpuks tundus, et reis võib alata...

Alustuseks külastasime lihtsalt ühte ilusat randa, mida meile soovitati ja mis ilusti tee peale jäi.

 Edasi liikusime Viana de Castelosse, ehk siis mööda ookeani äärt edasi põhja poole.
Ka päris häid vaateid pakkus see linnake..

 Kuna esimene päev kõige paremini ei sujunud, oligi juba tegelikult õhtu ja aeg ööbimiskohta otsima hakata.
Suvalisel hetkel ütles mulle mingi 7mes meel, et nende mööda minevate kuttide käest võiks soovitust küsida, kus ööbid. Esimese suure üllatusena oskasid nad inglise keelt, teise üllatusena oskasid nad mulle isegi häid kohti soovitada. Kõige tipuks, kolmandana, kuuldes et me oleme eestist, hakkas üks minuga vene keeles suhtlema :D Aga kuna ingliskeelne vestlus läks ladusamalt, palusin selle juurde tagasi pöörduda :D
Ööbimiskoha variantideks olid rand (koos duššiga) või siis paar kämpingu kohta, kus 3 inimese, auto ja telgi eest keskmiselt 15 euri küsiti. Viimase valiku me tegimegi.
Äge koht oli esimene öö, hobuse farm. Pesu ruumid olid ehitatud talli boksidest, neid võis seal 5-6 tk olla.

 See on siis vaade telklast, mäe tipus paistmas meie esimene järgmise päeva vaatamisväärsus.

 Ja nüüd juba vaade mäetipust, vastas suunas.

 Santa Luzia kirik, sees oli teenistus ka ja meie oma ranna riietes ei sobinud kohe mitte sinna :D

Edasi viis tee meid Geres-i rahvusparki, 1,2 liitrine Polo pehmelt öeldes kooles seal mägedes ja kartsime, et see võrr annab ka saba varsti. Pidev esimese ja teise käiguga mäest üles rühkimine..

Autoga seal pargis liigeldes oli efekt kõrvadele sama, mis lennukiga õhku tõustes/maandudes.

Üks vaateplatvormidest, 834m merepinnast. 

 Täiesti vabalt, keset autoteed, liikusid sellised sarvelised näiteks..

Üks paljudest koskedest, kus üks seltskond parasjagu adrenaliini otsis.

 Ilmselt kõige ilusam ja meeldejäävam mälestus sellest pargist, täiesti selge veega ujumiskoht, kus sai loodusliku kose all seljamassaaži nautida. Vesi muidugi soe polnud, aga selle eest õhk oli..

 Teise päeva õhtuks leidsime samuti kämpsi, ikka sama lugu, 15 euri kogu muusika 3 peale. Vähemalt saab pesta ja ennast inimesena tunda, ma pole veel maininud aga jah, ma magasin tegelikult need 2 ööd Polos, polnudki väga hull, eelmine mälestus autos magamisest oli kõvasti hullem (loe: ma ei maganudki :D)
Kolmandal päeval külastasime paari koduteele jäävat linna, praegu avastasin, et kolmandast päevast mul pilte polegi, mul on vist tõesti siiber linnadest :D

Nagu ma ka kartsin, linnad minus enam vist suurt "ohoo" efekti ei tekita. Braga oli ka linn nagu linn ikka siin kandis. Küll aga sain ma korraliku elamuse Bom Jesus do Monte-st (Hea jeesuse mägi otsetõlkes :D ) Braga linn tundus umbes täpselt kahest küljest selliste suurte mägedega kaitstud olevat.

 Sellised kõnniteed on vist siin ühiseks jooneks terve riigi lõikes, ülipisikesed heledad munakivid. Ja need ei esine kaugeltki mitte ainult peatänavatel, elamurajoonides ja igal pool võib neid kohata. Kurja tööd on keegi kunagi näinud nende ladumisega..

 Mäe jalamilt tippu viis trammike, pilt ei anna aimu aga tõusunurk oli ikka väga jõhker. Veits googeldades leidsin, et 42% tõus ja see pill viib su 116m kõrgemale. Kui ma juba googeldama sattusin..tuleb välja, et see sõiduk sõidab seal juba aastast 1882. Üligeniaalne seade tegelikult, kõrvuti jookseb kaks rööpapaari ja ühel ajal sõidavad 2 trossidega ühendatud "trammi" vastassuundades. Üleval oleva vaguni mahutid lastakse vett täis kaalu lisamiseks ja gravitatsiooni toimel alla liikudes hakkab ta vastukaaluna lihtsalt all olevat vagunit üles sikutama. Mitte mingit energiakulu. 1,20 € välja käies saab mugavalt üles treppe vältides.

 Seda vaadet sealt ülevalt läheb raskeks üle trumbata. Mu GPS ei suutnudki kõrgust merepinnast tuvastada, aga peaks olema 370-380m kanti, kuna torni tipule väidetakse 400 meetrit.

 Tipus olnud kirikust ununes täiesti pilti teha selles vaate joovastuses, aga järgnevalt pildilt saab mingi aimduse. Alla tulla otsustasime ikka treppidest, see pilt võib olla tehtud umbes poole peal

Igatahes jõudsin ma selgusele, et edaspidi tahaks pigem loodust avastama minna, ja kui meie plaan õnneks läheb ja auto saame/rendime, siis see lähinädalatel ka toimuma saab.

Natuke Portugali omamoodi traditsioonidest ka:

Kuskil nädala keskel käisime koolilõpetajate paraadi vaatamas. Parajalt segadust tekitas, miks on päevakavasse rongkäigule arvestatud 8h. Kohale jõudsime kuskil tunnike peale algust, kuna siin lõunas on kella tundmisega nii nagu on, või noh, ei olegi. 2h seisime veel lootusrikkalt ühe kohapeal ja ootasime huviga mis siis toimuma saab. Lõpuks siis hakkas midagi liikuma..aga no see liikus ikka teokiirusel, hakkasime siis paraadile vastu jalutama, kuna passimisest oli ikka totaalselt siiber saanud selleks hetkeks.

Veoka kast oli täis väga heas tujus õlle lürpivaid tudengeid, kes seda sealt lahkelt ka rahvale jagasid :D

Ümber veoka tiirlesid uhkete kaabude ja kepikestega lõpetajad (ma väga loodan, et ma ikka sain õigesti aru :D ) keda olid tulnud tervitama sugulased/tuttavad/pereliikmed ja mingil x põhjusel sisaldas õnnesoovimine selle sama kepiga neile vastu pead löömist :D. Muidugi mitte kõvasti aga kaabud olid ikka korralikult lömmis.

Kogu see kupatus venis tõesti nagu tatt ja 300m kaugusel asuvale väljakule(kus pidu ja pillerkaar edasi oleks pidanud minema) oli neil vist ettenähtud jõuda südaööks, mida me tõesti ootama ei suutnud jääda, kuna olime seal seismas juba kella 3est päeval. Ei tea isegi palju neid veoautosid kokku sealt lõpuks võis tulla, sest kaks esimest mida nägime, olid ainult meditsiinitudengite omad.

Päris kirevalt algas see nädal, esmaspäeval oli meie plaadikeerutajast korterikaaslasel sünnipäev. Äratasime ta kambakesi sünnipäevalaulu lauldes, või noh, teised laulsid. Endalegi suureks üllatuseks polnud mul see hommik mitte mingit häält, täiesti ootamatult. Tavaliselt õhtul ikka tunnen, et kurgus läheb kahtlaseks, misjärel saab hirmuga hommikut ootama jääda, kas tõesti on vimm kallal või oli valehäire. Tõesti lootsin, et kaasavõetud arstirohud saavadki sinna kohvri põhja vedelema jääda. Nüüdseks hakkab laabuma enam-vähem, täna sai esimest korda trenniski käidud.

Aga tagasi esmaspäeva juurde..Üks Mike prutadest oli mulle fb-s kirjutanud, küsides millal ma kodus olen, et ta saaks siia kingikese sokutada (Mike kohalolek polnud oluline). Juhatasin talle siis teed, mis buss võtta ja kus peatuses maha tulla, ta polnud kunagi omapead siia pidanud tulema. Tütarlaps oli just bussist maha astumas, kui koju sadas sisse sünnipäevalaps ise, aga oh ei, mitte üksida, ühe teise pruudiga. Mike nägu oli lihtsalt priceless, kui ma kutsusin ta korraks teise ruumi ja andsin teada, et Laura on iga hetk uksest sisse astumas :D Aga noh sellise elukogemusega mehel on kohe valed varnast võtta ja 30 seci hiljem nad mõlemad siit välja astusid. Mis mul siis ikka üle jäi, kirjutasin Laurale, et Mike kadus siit sama ootamatult ja kiiresti kui ta siis sattuski :D(vahepeal juba olin jõudnud teda informeerida, et Mike tuli koju ja kogemata veel kirjutasin ka et ta pole üksi. Viimase asja mainimise halvaks mõtteks osutumisest sain õnneks kohe aru ja vingerdasin ennast välja, et see kirjutis läks kogemata valesse chati aknasse) 

Ühesõnaga ma sain taas tõdeda, et ma olen ikka ülisitt valetaja ja ise ma sellist topelt (tegelikult topelt +1) elu elada ei viitsiks:D Topelt +1 selle pärast, et tegelikult on tal kuskil siin veel kolmas neiu, venelane ka veel. Päris ägeda kisma saaks kui need 3 kokku kunagi peaksid sattuma, Rumeenia, Holland ja Venemaa

Mõnusalt irooniline on ka see, et mõned päevad enne seda käisime kinos "Kättemaks kõrgetel kontsadel" aka " The other woman" vaatmas, mis räägib samuti kutist, kes 3 naist korraga pidas, aga lõpuks selle eest neilt korraliku kambaka sai :D

Päris nõme oli kodus tõbine olla tegelikult, kõige raskem osa oli vist enda trennist eemal hoidmine, enesetunde poolest polnud suurt vigagi, aga teised siin ajasid hirmu juttu sel teemal..

Kolmapäeva õhtul (okei pigem öösel) pakkisin ennast korralikult sisse ja tuli ikka Nicky Romerole minna, pilet oli ju ammu ostetud. Väga äge oli, selline vabaõhu klubiüritus, muss läks peale ja näppu sai korralikult visatud, rahvast oli meeletult ja ehe konservikarbi tunne tekkis. Vähemalt oli minu pea konservikarbist väljas ja nähtavus hea. Ühel hetkel küsis kõrval seisev täiesti võõras kohalik neiu mult, kas ma võtaksin ta kukile, millegi pärast panin ma esimese reaktsioonina kõrval olevale Marilile käe ümber ja tegin vabanduseks kerge vihje et " i'm not alone you know.." mille peale kõik naerma hakkasid :D Pärast muidugi sattusin oma peas mõttele, et tegelikult ju ikka oleks võinud ka..

Homme lähme tripime Bragasse rongiga, ausalt öeldes on mul kodutöö tegemata, lähen teistega kaasa, aga pidi ilus linn olema. Pühapäeval kirjutan kas ka mina samale järeldusele jõudsin :D

See nädal siis pidi lausa kooliski käima, aga õnneks juba neljapäevast algasid järjekordsed pühad nimega Queima Das Fitas. Pole vist mingid lihtsad pühad taaskord, kool läheb uuesti käima alles 13ndal mail, kuigi jah see neljapäev peame juhendajate koosolekule siiski ilmuma (iga neljapäevane traditsioon). Pühade raames on üritusi iga päev (ja öö loomulikult) siin. Enamik toimub ühel suurel suletud alal ranna ligidal ja igaks päevaks peab muidugi eraldi pileti ostma, seega me vist plaanime ainult kolmapäeval minna. Miks just kolmapäev? Mike (meie landlord) soovitas ja väitis, et see on ainuke nendest mis meile välismaalastele peale läheb. Kuulus Nicky Romero (kahju et ma teda enne ei teadnud :D ) tuleb plaati keerutama see õhtu. Eestlaste seltskonnas me juba ristisime selle ürituse õllesummeriks :D. Kõige lihtsam ja loogilisem paralleel arvestades selle ürituse ülesehitust.
Eestlaste seltskond siin viimasel ajal aina kasvab ja kasvab..eile õhtul olid meid siin korteris näiteks 6 juba, üks neist siiski ei peatu siin ruumides. Aga jah, Mikel on 2 eesti sõbrannat külas, seega viite eestlast näeb siin nädala vältel pidevalt sisse ja välja jooksmas. Negatiivse küljena on külmkapp päris umbes sellise rahvaarvuga :(
Ilm on puhkamist täitsa soosinud, esimest korda siinse aja jooksul ei luba nädala aja vältel vihma. Täna oli ookeani ääres hämmastavalt tuulevaikne. Kuna lennujaam on siit kõigest mõnekümne km kaugusel oli terve taevas neid valgeid jutte täis, mis igatepidi risti-rästi läksid, need lihtsalt ei hajunud tuulevaikuses nii kiiresti laiali.
Siit on hästi aru saada kus suunas lennujaam on :D. See punane suur ümmargune asi on muidu kalapüügiks mõeldud, suurte laevade järgi veetav "kalavõrk" siis..

Me Janiga suht surime seal palavuse käes täna, tõsine puuga pähe saanud tunne oli, kui peale paarkümmend minutit lamamist ennast püsti hakkasid ajama. 26C näitas tegelikult, mis ei olegi kõige hullem, aga me jõudsime ühisele arvamusele, et see on meie viimane piir :D Tuul oli niigi pmst olematu, aga kohalikud ikka varjusid oma tuulevarjude taha. Pole enne täheldanud neid, aga põhimõtteliselt siis 4-5 varrast, mis lööd maasse ja neid siis ühendab riie, suht nutine asi kui tõesti oleks vaja tuule eest kaitsta. Vesi on ikka üsna külm ja ilma kalipsota kedagi naljalt seal ei kohta.

Täna oli tõusu ja mõõna ka päris hästi näha, sest ookean oli rannajoone jälle täiesti ümber kujundanud. Liiv oli kaugemale järsaku moodustunud ja veepiiril oli hästi tasane maa, seega veepiir muutus oma 20 meetrit seal oleku aja jooksul.

Veel huvitavaid fakte, 5. juulil (mil küll enam mind siin ei ole) toimub siin samas Matosinhoses suur beach party, mida reklaamitakse kui EUROOPA SUURIMAT!!

Eelmise aasta lühike kokkuvõte:

Oleks vist päris äge või mis..

Aga tundub, et Kloogaranna Festival peab asja ära ajama taaskord :D