Saab ka lõpuks kooliaasta lõpetatuks lugeda. Öösel kell 2 valmis meie robot ja kell 10 tuli see juba üle anda, lennutesti ma teha ei julgenud enne kui juhendajate silme all. Seal küttis see ka hooga esimesse lauda ja 1 tiib murdus pooleks peale poole sekundist "õhulendu". Seega lennuvõimet me ei saavutanud, aga ma olen siiski uhke, et see asi üldse valmis ja toimima sai, suht üksinda sai see tegelikult ehitatud kui aus olla, teised grupiliikmed on mehaanikast väga kauged..
Esimene test igaks juhuks poole pinge ja kiirusega juhuks kui pilpaid lendama hakkab..

Üle ta selle elas ja sama ka 2,5x suuremate pööretega.

Kogu kupatusest ka 1 video ja paar pilti. Välimus pole suurem asi aga kodused vahendid ja viimase minuti lahendused ei võimaldanud paremat.

 Sellisena siis täna lõpetuseks kogu tehtu üle tuli anda: Prototüüp, raport prinditud kujul ja plaatidel video ning uuesti kogu materjalid (poster, flaier, raport, materjalide nimekiri, kasutusjuhend jne)

Video siis grupikaaslase poolt tehtud, peaks andma lihtsalt ülevaate meie viimasest neljast-viiest kuust siin ja olema ka projektiga seotud, kahjuks oli tähtaeg nii vara videol, et ehitusprotsessist on enamik puudu sealt.

Hea tunne, et kõik tehtud on, aga natuke kahju ka, et juba lahkuma peab siit, mõnus no worries elu on erasmusega ikka tegelikult. Või tundsin mina ennast selles kõiges liiga vabalt lihtsalt..

Kohvrid on peaaegu koos ja nipi-napi kaalu piires, varsti magama ja 8h pärast peabki sammud lennuka poole seadma, et Eesti "suve" kaema minna.

Lõpetuseks väike disko ka mis ükspäev rattaga kooli vändates tee peale jäi:

Teisipäeva õhtul tuli Andra jutuga, et sõidab perekondlikel põhjustel homme koju. Niiet üksi ma siin alles olengi, pole just kõige huvitavam peaks mainima. Ühtlasi tähendab see ka seda, et trip koju tuleb üksinda läbi teha. Suur suvi on selleks korraks jälle möödas ja randa ilmselt siin enam ei jõuagi, järgmine nädal tõotab üsna tihe ka tulema. See nv oli muidu plaanis tsikkel rentida ja viimast korda ümbruskonda veel avastama minna aga ilm vussis need plaanid ka ära.
Neljapäeval oli siis see kaua kardetud presentatsioon, juhendajad muidugi leidsid materjali vingumiseks piisavalt (nagu alati ) ja järgmiseks neljapäevaks tuleb need kohad üle käia paberitöös. Lisaks tulevad esmasp ja kolmap ilmselt pikad töökojas tegutsemise päevad. Teisip tuleb lihtsalt magamise päev, sest esmaspäeva õhtul on kaua oodatud Sao Joao (ehk siis Jaani) pidustused.
Täna käisin vist reaalselt esimest korda shoppamas siin oleku jooksul, "suure" ostu puhul sain kingituseks Porto salli ja pisikese lõhna.

Okei tegelt seda ikka shoppamiseks ei saa nimetada, ma käisin ühes ainsas poes aga tõesti leidsin sealt mitu sobivat särki. Müüja ka muidugi ülimuhe mees, inglise keelt väga hästi ei osanud, niiet kasutasime mõlemalt keelt vaheldumisi, tema õpetas mulle portugali keelt ja mina talle inglise keelt. Muhedatest inimestest siin hakkan ma küll puudust tundma. See abivalmidus, viisakus ja kõik..

Eile kohmerdasin bussi peale oma 7me (ausalt) toidukotiga, läks mõni sekund aega enne kui käe kõigist "aasadest" läbi suutsin ajada, buss oli selle aja peale juba ees ja uksed lahti jõudnud teha. Üks tore taadu oli igatahes juba kätt ulatamas, juhuks kui ma selle kotilaadungiga toime ei tule. Toredad tujutõstjad on sellised asjad alati, eriti kui abistajaks on pensionär, mina peaks ju teda abistama pigem..

Ma tean, et räägitakse jõulutundest, või näiteks selle puudumisest kui lund maas ei ole. Mulle tundub, et on olemas ka jaanitunne, kunagi varem pole ma sellest puudust tundnud, aga praegu ei viita küll mitte üks asi mulle lähenevast jaanipäevast. Välja arvatud need kadestama panevad trippide pildid Facebookis...

Üks päev oli bussikas oodates igav ja googeldasin kui palju inimesi siin linnas üldse elab. Ausalt öeldes läksid silmad väga suureks kui nägin, et Portos elab ainult 200 tuhat inimest. Aga siin tulebki nüüd see imelik geograafiline jaotus mängu, sest tegelikult ei ela mina ka ju Portos. Siin liikudes aru ei saa, et see hiiglaslik urban area kui selline koosneb tegelikult mitmest erinevast linnast, aga jah kogu linnastunud alas on kokku 1,3 miljonit inimest, mis juba on midagi. 

Oma mõtetes juba suht liigun kodu poole vist, täna tegin viimase suurpuhastuse siin, tsiklile ja autole peaks kindlustuse ära tegema, eesti numbri aktiveerima, kohvrid peaks lähipäevil korraks proovi mõttes kokku pakkima ja ära kaaluma, et halbu üllatusi ei tuleks. Isegi reede hommikuse bussi kellaaeg on juba välja vaadatud :D

Juhuu kui nüüd homme veel mootor ka kohale jõuaks olekski kõik materjalid olemas. Saab selle linnu lõpuks kokku panna ja parimal juhul korraks lendugi tõsta :D
Täna kui jälle järjekordsetele saabunud juppidele kooli järgi läksin tuli seesama õppejõud kellega kohtuma pidin kooliukse peal vastu, küsin siis et kauaks minek või millal tagasi?
Vastuseks tuleb, et oled sa sakslane? Ei ole. "Aaa, siis sul veab, siis ma tulen varsti. Vastasel juhul ma ei tulekski". Lugu oli siis selles, et Portugal oli just sakslastelt haledalt 4:0 peksa saanud jalkas :D
Aga no ma endiselt ei jõua portugallaste huumorimeelt ära imestada...
Randa on muidu vinge teema ehitatud meistrikate tarbeks:

Päris raju kuumus on siin viimased 5 päeva valitsenud. Ühtlasi oli täna ka 5es päev järjest rannas käia, sellist maratoni pole mul omateada kunagi varem olnud. Ilmade poolest võiks see maraton jätkuda, aga järgmised 2 päeva mööduvad ilmselt töökojas robotit kokku pannes. Nüüd juba vaikselt hakkab kuumusega harjuma, aga toas on ikka ebameeldiv. Niikui päike rõdule enam ei paista möödub enamik aega seal, ilma särgita kesköösel kooli asju teha on täiesti okei nähtus. Eriti "okei" oli laupäeva õhtu kui poole viieni hommikul läks, sest raporti tähtaeg oli laupäev, kuigi jah teoreetiliselt läks asi pühapäeva hommikusse.

Õhtul magama minek on fun, riided seljast ja lihtsalt siruli voodisse teki peale, käed ja jalad nii laiali kui võimalik, et õhk läbi käiks. Lisaks olen täheldanud et kuumusega on selili "jahedam" olla kui kõhuli, kus on loogika ?

Eile õhtul olin  pannkoogi taldrik käes hooga rõdu poole teel, et hingata oleks midagi, (kokkamine on tõesti viimane asi mida praeguse kuumusega teha tahaks) aga viimasel hetkel tabasin väikse varbaga meie "jõuka" kangi. Polegi vist kunagi niimoodi varvast ära löönud, et sõna otseses mõttes liha lapendab küljes. 

Sidet muidugi leida ei suutnud, plaastrid ikka oli õnneks keegi jaanuaris kohvrisse sokutanud. Aga trenn sai täna ilma valudeta tehtud ja loodetavasti saab homme ka. See oli muidu mu esimene mõte peale seda kui pauk ära käis. "mine pekki kas ma ikka homme trenni saan minna " :D

Tahtsin veel rääkida meie ülikoolilinnakus asuvast robootikamajast. Või täpsemalt sellest kui tüütu putukas ma seal olen. Ma olen avastanud enda jaoks selle kui täieliku help centeri, uskumatult raske on elada ilma tööriistadeta ja muu garaazist leitava kraamita. Logiseb rattal jälle midagi või tahab kett õlitamist, siiani olen ma enamjaolt sealt ainult vahendeid või tööriistu laenanud, ehk siis pole reaalselt kellegi aega metsikult kulutanud. Täna läksin sinna 3 akuga, mida pingeid oleks vaja mõõta ja seejärel laadida. Ilmselgelt ei sobinud nende pistikud laadijatega ja tuli üleminekuid ehitama hakata. Täna kui meie komponendid kätte sain ja nende miniatuursust nägin oli ka ilmselge, et ise nende jootmisega hakkama ei saa. Tuleb jälle sinna minna nende aega kulutama. Kõik kutid kes seal on, on ise üliõpilased ja suure tõenäosusega teevad seal oma lõputöid vms, nad on küll tohutult abivalmid aga jube halb tunne on ikka sinna jälle abi paluma minnes.

Homme lahkub siit majast esimene eestlane Eesti poole, 2 tükki peavad veel 10 päeva kannatama..

Asjaajamine jätab ikka tõsiselt soovida siin. Saime oma vajalike materjalide nimekirja valmis mai esimestel päevadel ja saatsime juhendajatele laiali kui lõpliku nimekirja(olime selle koos juhendajatega üle vaadanud ja kõik sobis). 2 või 3 nädalat hiljem teatasid nad meile, et nad saavad meile sealt tellida ainult 2 toodet (kokku 10 ringis) kuna teised ei asu Portugalis ja kool saab osta ainult kohalikelt firmadelt. Üks juhendajatest pakkus välja variandi, et ta uurib ehk sõbra firma saab need ära tellida ja siis omakorda koolile maha müüa, nagu vahendaja või nii.
Möödus jälle nädal, koos mingite imelike vastustega, ala et ta pole mu mailile veel vastanud jne. No halloo, võta telefon kätte ja helista, sõber pidi olema ju. Lõpuks tuli ka sealt negatiivne vastus, et ei sõber ikka ei saa aidata. No sitt sõber sul siis. Lõpuks vaadati meile nõutute nägudega otsa nagu me peaks oma raha eest neid asju muretsema hakkama ja nemad ei saa aidata. Me isegi peaaegu hakkasime seda tegema, aga siis selgus et ühel saitidest saab ainult dollarites maksta ja keegi ei tahtnud seda teha. Kes arvas et seal on mingi hiigel konverteerimistasu, kes väitis et dollarid tuleb enne arvele panna jms. Jätsime asja pooleli ja hakkasime omal käel firmat otsima, kes need asjad ära telliks. Esimene elektroonikapood kuhu läksime tõstis samuti käed üles, et tema ei saa dollaritega kuidagi aidata. Üks mudelismi pood on valmis aitama, aga seal lihtsalt kiired ajad + mingid nõmedad probleemid NIF numbriga (mingi maksunduse asi siin riigis). Veidra ideena torkas pähe sinna spordipoodi minna, mis pesapalli ja ameerika jalgpalli varustust müüb, sest nemad peavad ju ometi dollarites maksma saama. Kohal olnud kutt lubas oma partneriga konsulteerida ja ühendust võtta laupäeva hommikul, mida ilmselgelt ei juhtunud. Seega ma ei tea mis saab, ja väga ei põe ka, sest meie oleme kõik teinud, et probleemile lahendust leida, mida aga ei saa kooli kohta öelda. Nendel oleks selle vahendaja leidmine KORDADES lihtsam, arvestades keelebarjääri ja et me vahest suhtleme poemüüjatega sõna otseses mõttes läbi google translate. Tema kirjutab sinna portugali keeles ja meie sinna inglise keeles vastu.
Vahepeal peal veel paluti meil tagasisidet kirjutada kogu selle projekti ja korralduse kohta, no praegu vist ei ole parim hetk selleks, peale viimast kaitsmist võiks natuke arvamust avaldada küll...
Täielik tsirkus, tegelikult tahaks juba sinna Barcelona lennukile istuda..

Sissekanded siia hakkavad vist edaspidi päris harvaks jääma. Ma ei teagi kas siin pole enam uut ja huvitavat avastada, olen ma kõigega juba harjunud..aga millegi pärast ei ole enam neid asju mida siin jagada tahaks hirmsasti. Eks kool hakkab ka peale suruma ja trilli-tralli asemel tuleb nüüd ennast kokku võtta, et selle projektiga lõpuks ikka maha saaks. See nv on vägagi koolilainel möödunud..
Aeg on lennanud ja kohe kohe hakkavad lugema siin viimase kuu jagu päevi. Eks Eesti igatsust ikka on omajagu, aga samas tean, et mul ei lähe Eestis kaua, et uuesti neid aegu siin taga igatsema hakata.
Sellist vaba aja kogust, mida ma siin naudin, ei pruugi üldse enne pensionipõlve tulla :D Kodumaal tagasi olles uinun ma ilmselt igaõhtu mõttega, et miks selles ööpäevas ainult 24 h on.
8h tööl, peale seda trenn, õhtul parimal juhul väike ring kahel rattal, kui sellekski enam viitsimist on. Sügisel algavast kooli ja töö kombineerimisest ma ei taha mõeldagi :D
Ühesõnaga, viimast kuud siin kavatsen ma nautida nagu eelmisigi, lihtsalt seda, et unetunnid on stabiilselt 8+, kogu päeva graafik on enda teha ja järjestada ning tänaval saab vabalt ilma prillide ja läätsedeta ringi käia, kartmata, et mõnda tuttavat ära ei tunne, sest nende otsa siin naljalt ei satu :D
Kauemaks tahaks siia jääda vast seepärast, et portugali keel ei ole tegelikult üldse ulmeline ja ma tõesti tahaks selle selgeks saada. Ma olen vist koguaeg unistanud, et ma vähemalt kolme keelt valdaks suhtlustasemel. Eesti ja Inglise keelt oskavad kõik mu sõbrad, see on juba igav kombinatsioon. Vene keele selgeks saamiseks peaks ma kas:
A) läbi tegema analoogse kogemuse Venemaal
B) sattuma tööle vene keelsesse seltskonda
C) keelata vanematel minuga kodus emakeelse suhtlemise
See viimane variant võiks isegi pika peale tulemust anda ma kujutan ette, esimest kaks on vähem tõenäolised.
Aga siin elades ma tunnen, et minu puupea jaoks on selles keskkonnas elamine ainus viis keel selgeks saada.
Kõik mu ümber on Portugali keeles. Oh seda õnne kui millestki aru saan, kui ei saa avan telefonis Google Translate ja toksin sisse. Ilmselt peale 7ndat või 8ndat sama sõna sisestamist hakkab lõpuks see meenuma ka juba :D
Toidutalumatuse/allergiaga on ka siin vist lihtsam natuke kui Eestis, pakenditel on levinud allergeenid enamikel juhtudest eraldi välja toodud, tihti lausa rasvases kirjas. Kuigi jah, "saia elustiil" on ikka julm siin, pole ime, et paljud teised juba praegu talvekasukat kasvatavad. Kahjuks või õnneks jääb minu poolt isegi rahvusroog Francesinha proovimata:

Õnneks siis selle pärast, et väga paljudele see ei meeldi (eriti eestlastele mingile põhjusel:D) ja osad on isegi halva enesetunde üle kurtnud peale selle söömist :D

Ma väga täpselt ei teagi mis seal sees on, aga ma tean täpselt, et mina seda niikuinii süüa ei saa. Sai, juust, liha/kotlet, muna, friikad ja mingi kahtlane kaste.

Lõpetuseks ikka meenus ka üks seik sellest nädalast. Meie sommid vaatasid jäähokit telefonist enne loengu algust. Kõik olid vaiksed millegi pärast..Igatahes nende tiimil vist eriti hea päev ei olnud, sest kui "v****" ; "no jumalauta" ja sellised eestlastele selged väljendid tulema hakkasid, purskasime me korralikult naerma.

Kõik muud rahvused vaatasid muidugi lolli näoga ringi ja ei saanud midagi aru mis toimub :D

Nädalalõpu plaanisime veeta rendiautoga ringi kruiisides ja ilusaid kohti külastades, umbes nii see ka läks, ainult väikeste tehniliste viperustega.
Meie Fiat Punto genekas suri maha juba esimesel päeval, võib isegi öelda, et esimestel tundidel, jättes meid keset ristmikku ja tähelepanu keskpunkti. Aku tühi ja ei matsugi edasi ega tagasi. Lükkasime ta vähe ohutumasse kohta ja hakkasime rendifirmaga suhtlema, mis edasi saab.

Õnneks olime teinud autole täiskindlustuse ja see komöödia meile muud maksma ei läinud, kui 4h kaotatud aega ja pea 10 euri eest telefonikõnesid. Uskumatult kallis on kogu andmeside siin, tavaline kõne teise võrku on juba 35 senti minut.
Autole tuli puksiir järgi, kelle juht loomulikult sõnagi inglise keelt ei osanud ja meid viis takso koos kodinatega autorenti, et sealt uus masin võtta. Esimeste tänaval ettejuhtuvate inimestega abiga saime keeleprobleemidest enam-vähem jagu.
Volkswagen Polo käes, ladusime kogu mandi taksost sinna ringi ja asusime teele, kuskil 5 min pärast keerasime otsa ringi ja sõitsime renti tagasi, sest autoraadio ei korjanud mingit signaali üles, antenn oli katuselt puudu :D Meie õnneks kolmandat autot meile ei antud, küll aga keerati ühe teise Polo antenn meie omale külge. Lõpuks tundus, et reis võib alata...

Alustuseks külastasime lihtsalt ühte ilusat randa, mida meile soovitati ja mis ilusti tee peale jäi.

 Edasi liikusime Viana de Castelosse, ehk siis mööda ookeani äärt edasi põhja poole.
Ka päris häid vaateid pakkus see linnake..

 Kuna esimene päev kõige paremini ei sujunud, oligi juba tegelikult õhtu ja aeg ööbimiskohta otsima hakata.
Suvalisel hetkel ütles mulle mingi 7mes meel, et nende mööda minevate kuttide käest võiks soovitust küsida, kus ööbid. Esimese suure üllatusena oskasid nad inglise keelt, teise üllatusena oskasid nad mulle isegi häid kohti soovitada. Kõige tipuks, kolmandana, kuuldes et me oleme eestist, hakkas üks minuga vene keeles suhtlema :D Aga kuna ingliskeelne vestlus läks ladusamalt, palusin selle juurde tagasi pöörduda :D
Ööbimiskoha variantideks olid rand (koos duššiga) või siis paar kämpingu kohta, kus 3 inimese, auto ja telgi eest keskmiselt 15 euri küsiti. Viimase valiku me tegimegi.
Äge koht oli esimene öö, hobuse farm. Pesu ruumid olid ehitatud talli boksidest, neid võis seal 5-6 tk olla.

 See on siis vaade telklast, mäe tipus paistmas meie esimene järgmise päeva vaatamisväärsus.

 Ja nüüd juba vaade mäetipust, vastas suunas.

 Santa Luzia kirik, sees oli teenistus ka ja meie oma ranna riietes ei sobinud kohe mitte sinna :D

Edasi viis tee meid Geres-i rahvusparki, 1,2 liitrine Polo pehmelt öeldes kooles seal mägedes ja kartsime, et see võrr annab ka saba varsti. Pidev esimese ja teise käiguga mäest üles rühkimine..

Autoga seal pargis liigeldes oli efekt kõrvadele sama, mis lennukiga õhku tõustes/maandudes.

Üks vaateplatvormidest, 834m merepinnast. 

 Täiesti vabalt, keset autoteed, liikusid sellised sarvelised näiteks..

Üks paljudest koskedest, kus üks seltskond parasjagu adrenaliini otsis.

 Ilmselt kõige ilusam ja meeldejäävam mälestus sellest pargist, täiesti selge veega ujumiskoht, kus sai loodusliku kose all seljamassaaži nautida. Vesi muidugi soe polnud, aga selle eest õhk oli..

 Teise päeva õhtuks leidsime samuti kämpsi, ikka sama lugu, 15 euri kogu muusika 3 peale. Vähemalt saab pesta ja ennast inimesena tunda, ma pole veel maininud aga jah, ma magasin tegelikult need 2 ööd Polos, polnudki väga hull, eelmine mälestus autos magamisest oli kõvasti hullem (loe: ma ei maganudki :D)
Kolmandal päeval külastasime paari koduteele jäävat linna, praegu avastasin, et kolmandast päevast mul pilte polegi, mul on vist tõesti siiber linnadest :D

Nagu ma ka kartsin, linnad minus enam vist suurt "ohoo" efekti ei tekita. Braga oli ka linn nagu linn ikka siin kandis. Küll aga sain ma korraliku elamuse Bom Jesus do Monte-st (Hea jeesuse mägi otsetõlkes :D ) Braga linn tundus umbes täpselt kahest küljest selliste suurte mägedega kaitstud olevat.

 Sellised kõnniteed on vist siin ühiseks jooneks terve riigi lõikes, ülipisikesed heledad munakivid. Ja need ei esine kaugeltki mitte ainult peatänavatel, elamurajoonides ja igal pool võib neid kohata. Kurja tööd on keegi kunagi näinud nende ladumisega..

 Mäe jalamilt tippu viis trammike, pilt ei anna aimu aga tõusunurk oli ikka väga jõhker. Veits googeldades leidsin, et 42% tõus ja see pill viib su 116m kõrgemale. Kui ma juba googeldama sattusin..tuleb välja, et see sõiduk sõidab seal juba aastast 1882. Üligeniaalne seade tegelikult, kõrvuti jookseb kaks rööpapaari ja ühel ajal sõidavad 2 trossidega ühendatud "trammi" vastassuundades. Üleval oleva vaguni mahutid lastakse vett täis kaalu lisamiseks ja gravitatsiooni toimel alla liikudes hakkab ta vastukaaluna lihtsalt all olevat vagunit üles sikutama. Mitte mingit energiakulu. 1,20 € välja käies saab mugavalt üles treppe vältides.

 Seda vaadet sealt ülevalt läheb raskeks üle trumbata. Mu GPS ei suutnudki kõrgust merepinnast tuvastada, aga peaks olema 370-380m kanti, kuna torni tipule väidetakse 400 meetrit.

 Tipus olnud kirikust ununes täiesti pilti teha selles vaate joovastuses, aga järgnevalt pildilt saab mingi aimduse. Alla tulla otsustasime ikka treppidest, see pilt võib olla tehtud umbes poole peal

Igatahes jõudsin ma selgusele, et edaspidi tahaks pigem loodust avastama minna, ja kui meie plaan õnneks läheb ja auto saame/rendime, siis see lähinädalatel ka toimuma saab.

Natuke Portugali omamoodi traditsioonidest ka:

Kuskil nädala keskel käisime koolilõpetajate paraadi vaatamas. Parajalt segadust tekitas, miks on päevakavasse rongkäigule arvestatud 8h. Kohale jõudsime kuskil tunnike peale algust, kuna siin lõunas on kella tundmisega nii nagu on, või noh, ei olegi. 2h seisime veel lootusrikkalt ühe kohapeal ja ootasime huviga mis siis toimuma saab. Lõpuks siis hakkas midagi liikuma..aga no see liikus ikka teokiirusel, hakkasime siis paraadile vastu jalutama, kuna passimisest oli ikka totaalselt siiber saanud selleks hetkeks.

Veoka kast oli täis väga heas tujus õlle lürpivaid tudengeid, kes seda sealt lahkelt ka rahvale jagasid :D

Ümber veoka tiirlesid uhkete kaabude ja kepikestega lõpetajad (ma väga loodan, et ma ikka sain õigesti aru :D ) keda olid tulnud tervitama sugulased/tuttavad/pereliikmed ja mingil x põhjusel sisaldas õnnesoovimine selle sama kepiga neile vastu pead löömist :D. Muidugi mitte kõvasti aga kaabud olid ikka korralikult lömmis.

Kogu see kupatus venis tõesti nagu tatt ja 300m kaugusel asuvale väljakule(kus pidu ja pillerkaar edasi oleks pidanud minema) oli neil vist ettenähtud jõuda südaööks, mida me tõesti ootama ei suutnud jääda, kuna olime seal seismas juba kella 3est päeval. Ei tea isegi palju neid veoautosid kokku sealt lõpuks võis tulla, sest kaks esimest mida nägime, olid ainult meditsiinitudengite omad.