Saab ka lõpuks kooliaasta lõpetatuks lugeda. Öösel kell 2 valmis meie robot ja kell 10 tuli see juba üle anda, lennutesti ma teha ei julgenud enne kui juhendajate silme all. Seal küttis see ka hooga esimesse lauda ja 1 tiib murdus pooleks peale poole sekundist "õhulendu". Seega lennuvõimet me ei saavutanud, aga ma olen siiski uhke, et see asi üldse valmis ja toimima sai, suht üksinda sai see tegelikult ehitatud kui aus olla, teised grupiliikmed on mehaanikast väga kauged..
Esimene test igaks juhuks poole pinge ja kiirusega juhuks kui pilpaid lendama hakkab..

Üle ta selle elas ja sama ka 2,5x suuremate pööretega.

Kogu kupatusest ka 1 video ja paar pilti. Välimus pole suurem asi aga kodused vahendid ja viimase minuti lahendused ei võimaldanud paremat.

 Sellisena siis täna lõpetuseks kogu tehtu üle tuli anda: Prototüüp, raport prinditud kujul ja plaatidel video ning uuesti kogu materjalid (poster, flaier, raport, materjalide nimekiri, kasutusjuhend jne)

Video siis grupikaaslase poolt tehtud, peaks andma lihtsalt ülevaate meie viimasest neljast-viiest kuust siin ja olema ka projektiga seotud, kahjuks oli tähtaeg nii vara videol, et ehitusprotsessist on enamik puudu sealt.

Hea tunne, et kõik tehtud on, aga natuke kahju ka, et juba lahkuma peab siit, mõnus no worries elu on erasmusega ikka tegelikult. Või tundsin mina ennast selles kõiges liiga vabalt lihtsalt..

Kohvrid on peaaegu koos ja nipi-napi kaalu piires, varsti magama ja 8h pärast peabki sammud lennuka poole seadma, et Eesti "suve" kaema minna.

Lõpetuseks väike disko ka mis ükspäev rattaga kooli vändates tee peale jäi:

Teisipäeva õhtul tuli Andra jutuga, et sõidab perekondlikel põhjustel homme koju. Niiet üksi ma siin alles olengi, pole just kõige huvitavam peaks mainima. Ühtlasi tähendab see ka seda, et trip koju tuleb üksinda läbi teha. Suur suvi on selleks korraks jälle möödas ja randa ilmselt siin enam ei jõuagi, järgmine nädal tõotab üsna tihe ka tulema. See nv oli muidu plaanis tsikkel rentida ja viimast korda ümbruskonda veel avastama minna aga ilm vussis need plaanid ka ära.
Neljapäeval oli siis see kaua kardetud presentatsioon, juhendajad muidugi leidsid materjali vingumiseks piisavalt (nagu alati ) ja järgmiseks neljapäevaks tuleb need kohad üle käia paberitöös. Lisaks tulevad esmasp ja kolmap ilmselt pikad töökojas tegutsemise päevad. Teisip tuleb lihtsalt magamise päev, sest esmaspäeva õhtul on kaua oodatud Sao Joao (ehk siis Jaani) pidustused.
Täna käisin vist reaalselt esimest korda shoppamas siin oleku jooksul, "suure" ostu puhul sain kingituseks Porto salli ja pisikese lõhna.

Okei tegelt seda ikka shoppamiseks ei saa nimetada, ma käisin ühes ainsas poes aga tõesti leidsin sealt mitu sobivat särki. Müüja ka muidugi ülimuhe mees, inglise keelt väga hästi ei osanud, niiet kasutasime mõlemalt keelt vaheldumisi, tema õpetas mulle portugali keelt ja mina talle inglise keelt. Muhedatest inimestest siin hakkan ma küll puudust tundma. See abivalmidus, viisakus ja kõik..

Eile kohmerdasin bussi peale oma 7me (ausalt) toidukotiga, läks mõni sekund aega enne kui käe kõigist "aasadest" läbi suutsin ajada, buss oli selle aja peale juba ees ja uksed lahti jõudnud teha. Üks tore taadu oli igatahes juba kätt ulatamas, juhuks kui ma selle kotilaadungiga toime ei tule. Toredad tujutõstjad on sellised asjad alati, eriti kui abistajaks on pensionär, mina peaks ju teda abistama pigem..

Ma tean, et räägitakse jõulutundest, või näiteks selle puudumisest kui lund maas ei ole. Mulle tundub, et on olemas ka jaanitunne, kunagi varem pole ma sellest puudust tundnud, aga praegu ei viita küll mitte üks asi mulle lähenevast jaanipäevast. Välja arvatud need kadestama panevad trippide pildid Facebookis...

Üks päev oli bussikas oodates igav ja googeldasin kui palju inimesi siin linnas üldse elab. Ausalt öeldes läksid silmad väga suureks kui nägin, et Portos elab ainult 200 tuhat inimest. Aga siin tulebki nüüd see imelik geograafiline jaotus mängu, sest tegelikult ei ela mina ka ju Portos. Siin liikudes aru ei saa, et see hiiglaslik urban area kui selline koosneb tegelikult mitmest erinevast linnast, aga jah kogu linnastunud alas on kokku 1,3 miljonit inimest, mis juba on midagi. 

Oma mõtetes juba suht liigun kodu poole vist, täna tegin viimase suurpuhastuse siin, tsiklile ja autole peaks kindlustuse ära tegema, eesti numbri aktiveerima, kohvrid peaks lähipäevil korraks proovi mõttes kokku pakkima ja ära kaaluma, et halbu üllatusi ei tuleks. Isegi reede hommikuse bussi kellaaeg on juba välja vaadatud :D

Juhuu kui nüüd homme veel mootor ka kohale jõuaks olekski kõik materjalid olemas. Saab selle linnu lõpuks kokku panna ja parimal juhul korraks lendugi tõsta :D
Täna kui jälle järjekordsetele saabunud juppidele kooli järgi läksin tuli seesama õppejõud kellega kohtuma pidin kooliukse peal vastu, küsin siis et kauaks minek või millal tagasi?
Vastuseks tuleb, et oled sa sakslane? Ei ole. "Aaa, siis sul veab, siis ma tulen varsti. Vastasel juhul ma ei tulekski". Lugu oli siis selles, et Portugal oli just sakslastelt haledalt 4:0 peksa saanud jalkas :D
Aga no ma endiselt ei jõua portugallaste huumorimeelt ära imestada...
Randa on muidu vinge teema ehitatud meistrikate tarbeks:

Päris raju kuumus on siin viimased 5 päeva valitsenud. Ühtlasi oli täna ka 5es päev järjest rannas käia, sellist maratoni pole mul omateada kunagi varem olnud. Ilmade poolest võiks see maraton jätkuda, aga järgmised 2 päeva mööduvad ilmselt töökojas robotit kokku pannes. Nüüd juba vaikselt hakkab kuumusega harjuma, aga toas on ikka ebameeldiv. Niikui päike rõdule enam ei paista möödub enamik aega seal, ilma särgita kesköösel kooli asju teha on täiesti okei nähtus. Eriti "okei" oli laupäeva õhtu kui poole viieni hommikul läks, sest raporti tähtaeg oli laupäev, kuigi jah teoreetiliselt läks asi pühapäeva hommikusse.

Õhtul magama minek on fun, riided seljast ja lihtsalt siruli voodisse teki peale, käed ja jalad nii laiali kui võimalik, et õhk läbi käiks. Lisaks olen täheldanud et kuumusega on selili "jahedam" olla kui kõhuli, kus on loogika ?

Eile õhtul olin  pannkoogi taldrik käes hooga rõdu poole teel, et hingata oleks midagi, (kokkamine on tõesti viimane asi mida praeguse kuumusega teha tahaks) aga viimasel hetkel tabasin väikse varbaga meie "jõuka" kangi. Polegi vist kunagi niimoodi varvast ära löönud, et sõna otseses mõttes liha lapendab küljes. 

Sidet muidugi leida ei suutnud, plaastrid ikka oli õnneks keegi jaanuaris kohvrisse sokutanud. Aga trenn sai täna ilma valudeta tehtud ja loodetavasti saab homme ka. See oli muidu mu esimene mõte peale seda kui pauk ära käis. "mine pekki kas ma ikka homme trenni saan minna " :D

Tahtsin veel rääkida meie ülikoolilinnakus asuvast robootikamajast. Või täpsemalt sellest kui tüütu putukas ma seal olen. Ma olen avastanud enda jaoks selle kui täieliku help centeri, uskumatult raske on elada ilma tööriistadeta ja muu garaazist leitava kraamita. Logiseb rattal jälle midagi või tahab kett õlitamist, siiani olen ma enamjaolt sealt ainult vahendeid või tööriistu laenanud, ehk siis pole reaalselt kellegi aega metsikult kulutanud. Täna läksin sinna 3 akuga, mida pingeid oleks vaja mõõta ja seejärel laadida. Ilmselgelt ei sobinud nende pistikud laadijatega ja tuli üleminekuid ehitama hakata. Täna kui meie komponendid kätte sain ja nende miniatuursust nägin oli ka ilmselge, et ise nende jootmisega hakkama ei saa. Tuleb jälle sinna minna nende aega kulutama. Kõik kutid kes seal on, on ise üliõpilased ja suure tõenäosusega teevad seal oma lõputöid vms, nad on küll tohutult abivalmid aga jube halb tunne on ikka sinna jälle abi paluma minnes.

Homme lahkub siit majast esimene eestlane Eesti poole, 2 tükki peavad veel 10 päeva kannatama..

Asjaajamine jätab ikka tõsiselt soovida siin. Saime oma vajalike materjalide nimekirja valmis mai esimestel päevadel ja saatsime juhendajatele laiali kui lõpliku nimekirja(olime selle koos juhendajatega üle vaadanud ja kõik sobis). 2 või 3 nädalat hiljem teatasid nad meile, et nad saavad meile sealt tellida ainult 2 toodet (kokku 10 ringis) kuna teised ei asu Portugalis ja kool saab osta ainult kohalikelt firmadelt. Üks juhendajatest pakkus välja variandi, et ta uurib ehk sõbra firma saab need ära tellida ja siis omakorda koolile maha müüa, nagu vahendaja või nii.
Möödus jälle nädal, koos mingite imelike vastustega, ala et ta pole mu mailile veel vastanud jne. No halloo, võta telefon kätte ja helista, sõber pidi olema ju. Lõpuks tuli ka sealt negatiivne vastus, et ei sõber ikka ei saa aidata. No sitt sõber sul siis. Lõpuks vaadati meile nõutute nägudega otsa nagu me peaks oma raha eest neid asju muretsema hakkama ja nemad ei saa aidata. Me isegi peaaegu hakkasime seda tegema, aga siis selgus et ühel saitidest saab ainult dollarites maksta ja keegi ei tahtnud seda teha. Kes arvas et seal on mingi hiigel konverteerimistasu, kes väitis et dollarid tuleb enne arvele panna jms. Jätsime asja pooleli ja hakkasime omal käel firmat otsima, kes need asjad ära telliks. Esimene elektroonikapood kuhu läksime tõstis samuti käed üles, et tema ei saa dollaritega kuidagi aidata. Üks mudelismi pood on valmis aitama, aga seal lihtsalt kiired ajad + mingid nõmedad probleemid NIF numbriga (mingi maksunduse asi siin riigis). Veidra ideena torkas pähe sinna spordipoodi minna, mis pesapalli ja ameerika jalgpalli varustust müüb, sest nemad peavad ju ometi dollarites maksma saama. Kohal olnud kutt lubas oma partneriga konsulteerida ja ühendust võtta laupäeva hommikul, mida ilmselgelt ei juhtunud. Seega ma ei tea mis saab, ja väga ei põe ka, sest meie oleme kõik teinud, et probleemile lahendust leida, mida aga ei saa kooli kohta öelda. Nendel oleks selle vahendaja leidmine KORDADES lihtsam, arvestades keelebarjääri ja et me vahest suhtleme poemüüjatega sõna otseses mõttes läbi google translate. Tema kirjutab sinna portugali keeles ja meie sinna inglise keeles vastu.
Vahepeal peal veel paluti meil tagasisidet kirjutada kogu selle projekti ja korralduse kohta, no praegu vist ei ole parim hetk selleks, peale viimast kaitsmist võiks natuke arvamust avaldada küll...
Täielik tsirkus, tegelikult tahaks juba sinna Barcelona lennukile istuda..