Täna kui jälle järjekordsetele saabunud juppidele kooli järgi läksin tuli seesama õppejõud kellega kohtuma pidin kooliukse peal vastu, küsin siis et kauaks minek või millal tagasi?
Vastuseks tuleb, et oled sa sakslane? Ei ole. "Aaa, siis sul veab, siis ma tulen varsti. Vastasel juhul ma ei tulekski". Lugu oli siis selles, et Portugal oli just sakslastelt haledalt 4:0 peksa saanud jalkas :D
Aga no ma endiselt ei jõua portugallaste huumorimeelt ära imestada...
Randa on muidu vinge teema ehitatud meistrikate tarbeks:
Päris raju kuumus on siin viimased 5 päeva valitsenud. Ühtlasi oli täna ka 5es päev järjest rannas käia, sellist maratoni pole mul omateada kunagi varem olnud. Ilmade poolest võiks see maraton jätkuda, aga järgmised 2 päeva mööduvad ilmselt töökojas robotit kokku pannes. Nüüd juba vaikselt hakkab kuumusega harjuma, aga toas on ikka ebameeldiv. Niikui päike rõdule enam ei paista möödub enamik aega seal, ilma särgita kesköösel kooli asju teha on täiesti okei nähtus. Eriti "okei" oli laupäeva õhtu kui poole viieni hommikul läks, sest raporti tähtaeg oli laupäev, kuigi jah teoreetiliselt läks asi pühapäeva hommikusse.
Õhtul magama minek on fun, riided seljast ja lihtsalt siruli voodisse teki peale, käed ja jalad nii laiali kui võimalik, et õhk läbi käiks. Lisaks olen täheldanud et kuumusega on selili "jahedam" olla kui kõhuli, kus on loogika ?
Eile õhtul olin pannkoogi taldrik käes hooga rõdu poole teel, et hingata oleks midagi, (kokkamine on tõesti viimane asi mida praeguse kuumusega teha tahaks) aga viimasel hetkel tabasin väikse varbaga meie "jõuka" kangi. Polegi vist kunagi niimoodi varvast ära löönud, et sõna otseses mõttes liha lapendab küljes.
Sidet muidugi leida ei suutnud, plaastrid ikka oli õnneks keegi jaanuaris kohvrisse sokutanud. Aga trenn sai täna ilma valudeta tehtud ja loodetavasti saab homme ka. See oli muidu mu esimene mõte peale seda kui pauk ära käis. "mine pekki kas ma ikka homme trenni saan minna " :D
Tahtsin veel rääkida meie ülikoolilinnakus asuvast robootikamajast. Või täpsemalt sellest kui tüütu putukas ma seal olen. Ma olen avastanud enda jaoks selle kui täieliku help centeri, uskumatult raske on elada ilma tööriistadeta ja muu garaazist leitava kraamita. Logiseb rattal jälle midagi või tahab kett õlitamist, siiani olen ma enamjaolt sealt ainult vahendeid või tööriistu laenanud, ehk siis pole reaalselt kellegi aega metsikult kulutanud. Täna läksin sinna 3 akuga, mida pingeid oleks vaja mõõta ja seejärel laadida. Ilmselgelt ei sobinud nende pistikud laadijatega ja tuli üleminekuid ehitama hakata. Täna kui meie komponendid kätte sain ja nende miniatuursust nägin oli ka ilmselge, et ise nende jootmisega hakkama ei saa. Tuleb jälle sinna minna nende aega kulutama. Kõik kutid kes seal on, on ise üliõpilased ja suure tõenäosusega teevad seal oma lõputöid vms, nad on küll tohutult abivalmid aga jube halb tunne on ikka sinna jälle abi paluma minnes.
Homme lahkub siit majast esimene eestlane Eesti poole, 2 tükki peavad veel 10 päeva kannatama..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar